“Songs For You, Truths For Me”

(Polydor)


James Morrisoni nimekaim Jim oli võimas novaator, kuid James tõestab, et see anne ei käi koos nimega. Esimesel kuulamisel täidab pead äratundmise sumin: nagu Tom Jones, nagu Rod Stewart, natuke nagu Sting jne. Iga lugugi tundub olevat natuke tuttav – paar nooti siit, paar nooti sealt tuttavast palast, viiulid kolmandast, chorus neljandast loost.


See hääl kõlab liiga tuttavalt selleks, et olla originaalne. Tema kirjutatud laulud samuti. Kahjuks on suur osa seebina libedaist ja hingepugemiseks lihvitud lauludest sama hambutud ja originaalsusest vabad nagu tema nimigi. Sellised laulud kõlavad tavaliselt Jools Hollandi orkestri saatel – ja ennäe imet – tõepoolest on Morrison koos Hollandiga laulnud. Paras petukaup – esimesel hetkel petab ära, ja kui kohe stoppklahvi ei viitsi vajutada, siis püüab ennast esitada tõelise muusika pähe. James on alles 24aastane, aga juba valmis turundustoode. Selle sõna kõige pateetilisemas ja haletsusväärsemas mõttes.
2