James Pantsi teine täispikk, “Seven Seals” on jällegi üks sedasorti plaat, mis muudab su arusaamu ja kujutlust muusikast. “Seven Seals” avardab muusika võimalusi, loob uusi mängureegleid. Ning kõige põnevam on, et ega täpselt ei ole aru saada, kust Pants on alustanud, milliselt lähtekohalt, milline on see alusžanr, mida ta oma äranägemise järgi teiseks painutab. On see doom post-punk – arvestades neid süngeid pikaldasi kõlasid ja Pantsi kommet laulda äraolevalt justkui Ian Curtis –, millesse ta mähib elektroonilisi trikke ja kombeid? Või on see boogie ja elektro (elektro kui varase hiphopi aluspõhi), milles varitsevad, ootavad oma aega, rägisevad kitarrid, eepilised paisutused ja räpane rock’n’roll? On see tuleviku suunalt tehtud ultimatiivne kokkuvõte 80ndatest, kus kõik nimetatud kümnendi parimad palukesed on läbi raputatud hiljem laekunud žanrite toonidega? Kuidas iganes. “Seven Seals” on monumentaalne teos. Hoiab otsast lõpuni ärevil ning meele lahutatud ka ilma albumiga kaasaskäivasse kontseptsiooni uuest kultuslikust ususektist süüvimata. 10