A. A. Milne’i “Karupoeg Puhh”. Jumaldasin
seda raamatut, sest loomadel olid inimeste iseloomujooned ja oma filosoofia.
Kõige enam avaldas mulle mõju eesel Iiah ja tema teatud
küünilise hoiakuga maailmapilt. Võtsin selle otsekohe omaks ja
olen siiani tänulik.
Oh-mul-on-selle-raamatuga-nii-karmid-mälestused.
Norman Maileri “Alasti ja surnud”. Teise
maailmasõja ajal kaks aastat jalaväelasena Vaiksel ookeanil
teeninud Mailer avaldas selle raamatu 25aastaselt. Grupp Ameerika
sõdureid üritab vallutada jaapanlaste hõivatud saart.
Lahingustseenid põimuvad mälestustega; agoonia ja räigus
unistustega; kõik on jahmatavalt ehe.
Oli aasta 1969. Just
oli puhkenud Vietnami sõda. Istusin meie Montreali-lähedase
suvekodu paadisillal. Üle järve paistis USA, Vermont. Tundsin kaasa
oma Ameerika sõpradele, kes pidid varsti Newportist Vietnami aega
teenima minema. Mina, nendega sama vana kanadalane, sain rahulikult paadisillal
põõnutada, ja raamatuid lugeda...
Mis raamatu
peaks tõlkima igasse maailma keelde?
Malcolm
Gladwelli “The Tipping Point”. Haruldane raamat, mis seletab, miks
inimesed käituvad, nagu nad käituvad. Miks teismelised suitsetavad,
kuigi teavad, et see on kahjulik? Miks on kuulujutud olulised? Miks küll
ideed, kombed, sõnumid ja tooted toimivad vahel nagu nakkushaigused?
“Tipping pointiks” kutsutakse epideemiat – ehk
teisisõnu on see hetk, mil viirus on saavutanud kriitilise massi. See on
n-ö keemistemperatuur. Muhedalt ja targalt jälgib see raamat meid
ümbritsevaid sotsiaalseid epideemiaid.