A. A. Milne’i “Karupoeg Puhh”. Jumaldasin seda raamatut, sest loomadel olid inimeste iseloomujooned ja oma filosoofia. Kõige enam avaldas mulle mõju eesel Iiah ja tema teatud küünilise hoiakuga maailmapilt. Võtsin selle otsekohe omaks ja olen siiani tänulik.


Oh-mul-on-selle-raamatuga-nii-karmid-mälestused.


Norman Maileri “Alasti ja surnud”. Teise maailmasõja ajal kaks aastat jalaväelasena Vaiksel ookeanil teeninud Mailer avaldas selle raamatu 25aastaselt. Grupp Ameerika sõdureid üritab vallutada jaapanlaste hõivatud saart. Lahingustseenid põimuvad mälestustega; agoonia ja räigus unistustega; kõik on jahmatavalt ehe.


Oli aasta 1969. Just oli puhkenud Vietnami sõda. Istusin meie Montreali-lähedase suvekodu paadisillal. Üle järve paistis USA, Vermont. Tundsin kaasa oma Ameerika sõpradele, kes pidid varsti Newportist Vietnami aega teenima minema. Mina, nendega sama vana kanadalane, sain rahulikult paadisillal põõnutada, ja raamatuid lugeda...


Mis raamatu peaks tõlkima igasse maailma keelde?


Malcolm Gladwelli “The Tipping Point”. Haruldane raamat, mis seletab, miks inimesed käituvad, nagu nad käituvad. Miks teismelised suitsetavad, kuigi teavad, et see on kahjulik? Miks on kuulujutud olulised? Miks küll ideed, kombed, sõnumid ja tooted toimivad vahel nagu nakkushaigused? “Tipping pointiks” kutsutakse epideemiat – ehk teisisõnu on see hetk, mil viirus on saavutanud kriitilise massi. See on n-ö keemistemperatuur. Muhedalt ja targalt jälgib see raamat meid ümbritsevaid sotsiaalseid epideemiaid.