Jamie Cullum “The Pursuit”
Endiste imelaste saatus on raske – kui oled saanud täiskasvanuks, siis kaob uudsuse sära ja noortevõistluste erootilise sportliku õhina asemele astub täiskasvanute tiitlivõistluste higi ja valu. Ma ikka ootan džeimikallumi plaatidelt midagi erilist, kuigi samas saan ammu aru, et midagi erilist ei tule, et kõik ongi juba siin – nii praegu kui ka edaspidi. Ikka see tõmblev-tukslev, närviliselt edasi tungiv rütm, visklemine ühest meeleolust teise, suitsune varavana hääl, pikad kompositsioonid, sporaadilised klaveribreigid jne jne.
Tegelikult on nõme tema kallal viriseda, parem võiksin ise oma tööd palju paremini teha. Cullum on hea helilooja, hea laulja ja pianist. Tal on oma nägu ja käekiri. Mõnikord see meeldib mulle ja mõnikord mitte, oleneb meeleolust. Aga sisimas ma väga tahaksin, et eilne lapsgeenius teeks midagi sellist, et ma tema saavutuse üle uhkust tunneksin. Nii et täitsa tipp-topp meelelahutuslik džässiplaat; ja ega midagi, ootame aga järgmist. 3
