Kuigi autor sellisele määratlusele (moe pärast?) vastu vaidleb, ütlen siiski, et „Neetud elu" on kindlasti parim Eestis seni ilmunud homoromaan. Ühtpidi pole nii justkui korrektne öelda („Tõde ja õigust" ja kõiki neid teisi raamatuid me ju ei nimeta heteroromaanideks, miks peaks eraldi rõhutama tegelaste sättumust?). Aga mis teha - kuni ilukirjanduse pealiinis on veel vähe poistevaheliste kirgede kasve ja kriise, homosaunu ja geikohvikuid (ja nendevahelisi suuri erinevusi) kirjeldatud, torkab suunitlus ikkagi silma.
Olgu. Aga „Neetud elu" tegelaste jaoks on peamine - nagu inimestele ikka - õnne, armastuse ja elu mõtte otsingud. Romaan on üles ehitatud kolme paralleelse eluloona, mis alles viimases veerandis kokku põimuvad. Eestlastele ehk põnevaim on lugeda Tallinna poisi Kristiani elust, kes Nõukogude Eesti hallusest välja, Viru nurga tagant Moskvasse spekuleerima ja sealt ontlike härrade abiga edasi Stockholmi ja mujale vabadesse vetesse välja võitleb. Siin on ridamisi eesti kirjanduses läbi kirjutamata põnevaid teemasid ja olukirjeldusi. Mehhiklane Antonio alustab eneseotsinguid kodumaal katoliku preestri innukal kaasabil. Lõpuks leiavad nad mõlemad uue kodu Barcelonas, kus kohtuvad seiklusrikka elu lõpul oleva hispaanlanna Rosaga.
Värvikalt on romaanis kirjeldatud kaht intrigeerivat ja omamoodi võrreldavatki perioodi - Franco aegset Hispaaniat ja N. Liitu. Kapaga on lisatud kirjeldusi Mehhikost, Stockholmist, Lissabonist, Amsterdamist ja Barcelonast. Stiilis on veidi debütandile tüüpilist poeesiaiha - sissejuhatus ja peaaegu iga peatüki viimane lause on lisatud otsekui ainult selleks et kunsti kah oleks. Ilma saanuks parem. Samuti on veidi ebausutavat väljendivalikut - aga üle kümne aasta Eestist ära olnu kohta ikkagi hea tulemus. Ja mis kõige tähtsam - kolm peategelast on täiesti elus ja usutavad inimesed, lehekülgedelt õhkub kas autori suurepärast empaatiavõimet või põhjalikku tööd allikatega.
Lõpuks ometi laieneb uue põlvkonna emigrantide abil eesti kirjanduse geograafiline haare - olen seda ammu oodanud. Lisaks on „La mala vida" ka lihtsalt tükk head ajaviitekirjandust.
