10.07.2009, 00:00
Jan Beltrán “La mala vida ehk neetud elu”
Tallinn, 2009. 324 lk.
Kuigi autor sellisele määratlusele (moe pärast?) vastu vaidleb,
ütlen siiski, et “Neetud elu” on kindlasti parim Eestis seni
ilmunud homoromaan. Ühtpidi pole nii justkui korrektne öelda
(“Tõde ja õigust” ja kõiki neid teisi
raamatuid me ju ei nimeta heteroromaanideks, miks peaks eraldi rõhutama
tegelaste sättumust?). Aga mis teha – kuni ilukirjanduse pealiinis
on veel vähe poistevaheliste kirgede kasve ja kriise, homosaunu ja
geikohvikuid (ja nendevahelisi suuri erinevusi) kirjeldatud, torkab suunitlus
ikkagi silma.
Olgu. Aga “Neetud elu” tegelaste jaoks on
peamine – nagu inimestele ikka – õnne, armastuse ja elu
mõtte otsingud. Romaan on üles ehitatud kolme paralleelse eluloona,
mis alles viimases veerandis kokku põimuvad. Eestlastele ehk
põnevaim on lugeda Tallinna poisi Kristiani elust, kes Nõukogude
Eesti hallusest välja, Viru nurga tagant Moskvasse spekuleerima ja sealt
ontlike härrade abiga edasi Stockholmi ja mujale vabadesse vetesse
välja võitleb. Siin on ridamisi eesti kirjanduses läbi
kirjutamata põnevaid teemasid ja olukirjeldusi. Mehhiklane Antonio
alustab eneseotsinguid kodumaal katoliku preestri innukal kaasabil.
Lõpuks leiavad nad mõlemad uue kodu Barcelonas, kus kohtuvad
seiklusrikka elu lõpul oleva hispaanlanna Rosaga.
Värvikalt on romaanis kirjeldatud kaht intrigeerivat ja omamoodi
võrreldavatki perioodi – Franco-aegset Hispaaniat ja N Liitu.
Kapaga on lisatud kirjeldusi Mehhikost, Stockholmist, Lissabonist, Amsterdamist
ja Barcelonast. Stiilis on veidi debütandile tüüpilist
poeesiaiha – sissejuhatus ja peaaegu iga peatüki viimane lause on
lisatud otsekui ainult selleks et kunsti kah oleks. Ilma saanuks parem. Samuti
on veidi ebausutavat väljendivalikut – aga üle kümne aasta
Eestist ära olnu kohta ikkagi hea tulemus. Ja mis kõige
tähtsam – kolm peategelast on täiesti elus ja usutavad
inimesed, lehekülgedelt õhkub kas autori suurepärast
empaatiavõimet või põhjalikku tööd allikatega.
Lõpuks ometi laieneb uue põlvkonna emigrantide abil
eesti kirjanduse geograafiline haare – olen seda ammu oodanud. Lisaks on
“La mala vida” ka lihtsalt tükk head ajaviitekirjandust.