Järelehüüe irooniale

Tegelikult me ei tea, kas ta ikka on päriselt meie hulgast lahkunud, sellepärast soojendab leinaja südant veel lootuskiir. Võibolla on ta väga haige ja puhkab varjupaigas. Aga nii pikki aastaid teadmata kadunud olla on sama hea kui mitte olla. See, et mõni meist väidab teda siin-seal, näiteks puhkuse ajal provintsis või kusagil välismaal kohanud olevat, ei tee meile ilmaolekut kergemaks. Lein on alati egoistlik – õieti on meil kahju meist, mahajääjatest.

Mul ei ole küllalt märkmeid, et kontrollida nende kahe kaugena tunduva sündmuse seost, aga iroonia kohalviibimisest Eestis hakkasin ma puudust tundma millalgi pärast viimaste Vene väeosade ärasõitu. Veel kaheksakümnendatel näis ta siin igaühele tuttav.

Tänini on mul meeles, kuidas üks veneaegne telereklaam mind oma topeltäraspidisusega südamepõhjani liigutas. Tuntud poptäht kiitis lauldes millegi hüvesid – ja tema laulu alltekst ja nägu ei rääkinud mitte ainult sellest, et tegelikult on kaup, mida ta kiidab, saast, vaid ka sellest, et ta ise on seda laulu lauldes saast. Ma ei ole päris kindel, kas mind ajas tookord teismelisena rohkem nutma sellise absurdi võimalikkus, viha taolise irooniasse maskeerunud enesehaletsuse vastu või ehtne kaastunne, aga igatahes mõjutas see mind tugevamalt kui ükski hilisem kaubanduslik teadaanne. Kas oligi eestlaste paljukiidetud eneseiroonia tegelikult rahvuse alaväärsuskompleksi kultuurne vorm?

Iroonia on mäng, on kahekõne, on väitlus, vastuhakk, vihje teis(t)ele võimalus(t)ele. Nüüd, kus rahvusel on põhjust tunda end võrdsena teiste vabade rahvaste kõrval ja enam ei häbenetagi hümni kõlades püsti tõusta, kaitseväkke teenima minna, Häid Eesti Asju osta, koolis hästi õppida, konstaablile naeratada ja pargis kühvliga oma koera järelt mustust koristada, hakkavad põhitõed ja eneseimago paika saama ning vahest me ei tahagi enam kuulda mingitest eksitavatest “teistest võimalustest”? Milleks pilge, kui edu valem on action? Milleks eneseiroonia, kui on kuuluvus – esimesse/teise Eestisse? Või alltekst, kui ei ole kahtlust pealispinnas?

Muidugi võidakse siinkohal vastu väita, et on olemas ka irooniline monoloog, ühemõtteline ilkumine, mis ei ootagi vastust. Aga see on pigem suhtlemisõpikute teema ega puuduta millegagi loovat arutelu. Vulgaarne eksitus on ka samastada irooniat ükskõiksuse või kõigeeitusega. Ma räägin irooniast selle hooliva pilke tähenduses, millega Sokrates kohtles kaaskodanikke, kellest ta tegelikult ei pidanud end paremaks.

Koos iroonilise mõttelaadi kadumisega kogukonnale oluliste küsimuste arutelust nüristub publiku võime irooniat tajuda. Mõni number tagasi kirjutas Paavo Kangur Ekspressi arvamusküljel sellest, kuidas osa keskklassist oma rahamuresid Hennessy konjakisse uputab ja ühel päeval võib samuti organiseeruda võlgade võrdse laialijaotamise nimel. Tohutust hulgast lugejakirjadest ilmnes, et Paavo tekstist ei loetud niivõrd selle tera – vastuhakku võrdsustamisideoloogiale – kui sõnu, sõnu, sõnu (mitu päeva saaks poole liitri Hennessy hinna eest hinge sees hoida töötu perekond).

Möödunud aastal kutsus Siim Nestor lehes rassiste otse välja ütlema, mida “me” tegelikult tõrvadest mõtleme – juhtus aga nii, et “meie” nimel tõstis pasuna lugupeetav filoloogist akadeemik, kelle võimetus tekstis irooniat tabada on märksa paljuütlevam kui mõne harimata portaalielaniku puhul.

Iroonia käsi ei ole ka võõrsil sugugi hästi käinud. Äratõuge järelmodernistliku kõigelubatavuse, õigemini selle masstõlgenduste vastu kogub jõudu. Ikka nõudlikumalt kostab valmis nämmutatud rämpstoidust tüdinute loosung “tagasi puhaste allikate juurde”. Sama vähe kui Dale Carnegie’l äripartnerit mõjutades või Elyjahu Goldrattil IT-kuludega maadeldes on irooniaga peale hakata läänes koolitatud Al-Qaida võitlejatel.

Ideedeajaloos on iroonia alati aidanud vanu mõttemudeleid välja tõrjuda ja uutele teed teha. Postmodernism, mis algselt oligi pidev mõtteviiside dialoog ja mäng, pidi endast kujutama tuhandeaastast, revolutsioonidele immuunset rahuriiki. “Puhtad allikad” aga eeldavad nimelt revolutsiooni, kõige olnu, segava kustutamist. Postmodernismijärgset maailma saab ette kujutada ainult kadunud mäluga maailmana.

Niisamuti, nagu eeldaks täielikku kollektiivset mälukaotust tagasipöördumine sõjaeelse Eesti hoiakute juurde, eeldaks seda näiteks seadustest loobumine, taarausu kuulutamine riigiusundiks, vanatestamentlike väärtuste taaskehtestamine või loodusliku valiku võtmine ühiskonnakorralduse eeskujuks. Kõigi nende nimel on kirjutatud ja räägitud. Iroonilisele mõttelaadile tundub neil puhkudel tegu olevat varjamatu pilkega. Ühtäkki võib selguda, et iroonia on vaataja silmades.

Need on ebamugavad kogemused. Mulle meenub neil kordadel vana Swift, kes kirjutas, kuidas iirlastel, kellel on talus liiga palju lapsi, tuleks näljaajal ellujäämiseks osa neist nahka panna. Milline kosmiline iroonia, kui leitaks päevik, kus on kirjas, et ta ise elaski halvemad ajad üle pisikesi poisse ja tüdrukuid krõmpsutades. Täna veel tõstaks see kordustrükkide läbimüüki. Iroonilise mõttelaadita maailmas ei ületaks see uudiskünnist. Ma ei taha sellist maailma.