Järgne labidale!
Vaino Vahingu näidendist “Suvekool”, selle mõjujõust tänapäeval ja võrdlustest eelmiste lavastustega (1972 Ingo Normet, 1997 Kalev Kudu) on kirjutatud palju. Näidendi tänapäevasust ma vaidlustada ei kavatse, seetõttu keskendun Mati Undi lavastusele Karepal, Richard Sagritsa majamuuseumis.
Unt on Unt. Teatraalsed trikitamised, punane valgus, silmade pööritamine, liialdatud liikumisjoonis, ja nõnda edasi. Juba palju kordi nähtud. Aga mõjub värskelt! Ei tüüta. Unt on küll ühe selgema käekirjaga lavastaja Eestis, iga lavastuse teeb ta eksimatult enda omaks. Seejuures ei muuda ta paradoksaalsel kombel palju teksti ning ilmselgelt ei ole ka oluliselt väänatud autori ideid.
Näitlejatöödes on näha sugulussidet Vanemuises 2001. aastal lavastatud Tšehhovi “Kirsiaiaga”, kus näitlejat võrreldi hüsteerikuga (muide, näitleja ja hüsteeriku vahele tõmmati paralleele juba 19. sajandil). See seos tekkis “Suvekooli” Üllar Saaremäed vaadates. Saaremäe kehastatud Poeg on see, kes etendust-lugu koos hoiab ja püstipäi lõpuni veab. Hüsteerilist näitlemisstiili kasutab Saaremäe kohati, registreid vahetab ta tihti, mängib kõigis mõeldavates ja mõeldamatutes stiilides, Undile omaselt. Aga milline power! Üsna harukordne intensiivsus eesti teatris. Tundus küll, et teise vaatuse ilmaolud – kallas vihma – andsid veelgi võimsust juurde. Niikuinii trotsliku olemisega perepojale mõjus taevast kaela sadav vesi trotsi tõstvalt, sagedased rusikavibutused taeva suunas mõjusid asjakohaselt.
Undile meeldib trikitada ja vaatajat ninapidi vedada. Kuidas seletada seda, et kõikide näitlejate dublandiks on kavalehel väikeses kirjas trükitud Tõnu Tepandi (isegi kassi kehastamisega saavat ta hakkama)? Kas Tõnu Tepandi kui alusfiguur, näidendi ajastu esindaja? Pigem hakkas tööle Tepandi kehastatud Isa-Vanapagan. Vanapagana kuju sisaldub omamoodi müütiliselt kõigis tegelaskujudes. Ürgfiguur Vanapagan. Isa rolli huvitav tõlgendus tekitas esmailmumisega suitsusest ja punast valgust kiirgavast saunast publiku hulgas suurt elevust.
Ema rolli mängiv ülihea koomik Marika Vaarik oli tõeliselt nauditav. Ka selle rolli puhul saab rääkida väga heast registrite vahetamisest. Isa puhul erinevatest näitlemisstiilidest rääkida ei saa. Lahendus tuli heliefektidega, tuiava totu vanamehe võtmes. Ka Naist (nähtud etenduses Piret Rauk) ei pandud erinevate stiilide vahel pendeldama. Valle-Sten Maistega peab nõustuma (Postimees, 16.06): kummaline, et vana feminist Unt ei andnud Naise rollile suuremat ruumi ega pannud vimkat sisse.
Küll tegi võimsa rolli Kais Adlas Elviirana, kellele võiks siis seekord anda “intensiivse kohaloleku” preemia. Selgemalt kui näidendis põrkusid Undi lavastuses kaks maailma: ühte kuuluvad Ema-Isa, teine maailm on Poja ja tädi Elviira päralt. Suurepäraselt oskab lavastaja avada Poja ja Elviira ühise hingamisega maailma. Vaatajatele ilmnes see juba üsna etenduse alguses: ainus, kes Poja punk-märatsemisele kaasa elab, on Elviira-tädi. Nauditav on samaaegselt jälgida Isa ja Ema osavõtmatuid, põlglikke nägusid. Ka suvelavastuses on võimalik rõhutada miimikat ning sellega edukamaltki tähendusi edastada kui sõnadega.
Undi lavastusel nagu tema puhul ikka tavaks, on mitmeid tõlgenduskihte. Minu jaoks esitas Unt Poja ja Elviira lugu, see on eelkõige lugu unistustest, kõige laiemas tähenduses. Loomulikult ka nende täitumatusest. Võimas oli üleüldise raju keskel läbilõikava häälega Saaremäe esitamas pööraseid ilusaid unistusi talumaja katuselt. Terve mets ja maa kajas.
Unt esitab meile ühe tõeliselt raju noortetüki, mis leiab katet nii sisu kui vormi poolest. Mässamine alalhoidlikkuse ja traditsioonide vastu toimub tihti just nooruses, ning vormilisest küljest – millisele noorele ei tekitaks värinaid kultusbänd Sex Pistols, “lihasööja bakteri” elusas esituses? Raju noorteloona peaks Rakvere teater seda tükki rohkemgi reklaamima.
Pealtnäha mustvalget käsitlust rõhutab väga õnnestunud etenduse reklaam, viidad, kavaleht, ka peategelase, Poja, riietus. Esimene stseen mõjub just kostüümivaliku osas äärmiselt efektselt ning seletab jõujooni. Poeg, kompromissitu, on riietatud must-valgesse, Naine tema kõrval on malbelt pastelsetes toonides.
Ekstreemsetes oludes nähtud “Suvekool” jääb meelde kui üks suurema poweriga tehtud asju eesti teatris.
Järgmised "Suvekooli" etendused Karepal Sagritsa talumuuseumis: 09. ja 10. juulil kell 19.00
