Suured m
õtlejad"
ja Elmar Salumaa "
Filosoofia ajalugu",
ning ülevaatlikum ja neutraalsem kui Esa Saarineni ühtesid autoreid teistele eelistav "
L
äänemaise filosoofia ajalugu: tipult tipule Sokratesest Marxini"
ja Indrek Meose üliratsionalistlik, filosoofia ajalugu filosoofiliste argumentide ajaloole taandav "
Peat
ükke filosoofia ajaloost"
.  Esmapilgul paistab Edmund Jacoby "
50 klassikut: filosoofid"
seda ootust täitvat.  Tegemist on tõepoolest esindusliku ja täpse valikuga autoritest, keda nüüdisaja „kontinentaalses“ filosoofias kanoonilisteks peetakse ning keda suuremad ajalooliselt mõtlevad kanoonikud – Hegel, Heidegger ja Derrida – kõige enam tsiteerivad.

Vana-Kreeka filosoofiat esindavad raamatus Thales, Parmenides, Sokrates, Platon ja Aristoteles – sellele reale oleks võinud küll lisada Parmenidesega võrdväärse Herakleitose.  Selle asemel on Jacobyl lühikesed peatükid Konfuciusest ja Buddhast.  Nagu „kontinentaalsetes“ filosoofia ajalugudes kombeks, taandatakse järgnevad tuhat aastat filosoofia ajaloos epikureismi- , stoitsismi- , ja skeptikute koolkonnale, millele lisanduvad neoplatonistist müstik Plotinos ja kirikuisa Augustinus.  Jacobil on skeptitsismi koolkond millegipärast  küll välja jäänud; epikureismi ja stoitsismi esindavad nende koolkondade rajajad Epikuros ja Zenon Kitionist.  Keskajast hüppab Jacobi vastavalt filosoofia ajalooõpiku-traditsioonile samuti kiiresti üle (Abélard, Averroes, Thomas), keskendudes, nagu kombeks, uusaja ratsionalistidele ja teaduslikkuse apologeetidele –  Francis Bacon, Hobbes, Descartes, Locke, Spinoza, Leibniz, Berkeley ja Hume.  Vastavalt levinud traditsioonile jäävad välja ratsionalismi ja teaduslikkuse ideaali suhtes skeptilised itaalia ja saksa humanistid ning Pascal, Vico ja Montaigne. 

Valgustuse ajajärku esindavad Voltaire, Rousseau ja Diderot, kellele lisandub poliitökonoomia rajaja Adam Smith, kelle toomist viiekümne tähtsama autori hulka põhjendab Jacoby tema tähtsusega saksa klassikalisele filosoofiale.  Tavalistele saksa klassikutele – Kant, Fichte, Schelling ja Hegel – lisab Jacoby veel Herderi.  Järgneb traditsiooniline idealismi-vastane reaktsioon, võitlus Hegeli „müstilise panteismi“ vastu, mida Jacobyl esindavad Schopenhauer, Comte, Kierkegaard, Marx, ja Nietzsche.  Nendele lisanduvad utilitarist Mill ja ameerika pragmatist Dewey.  Kahekümnenda sajandi analüütilist filosoofiat esindavad tõepoolest just need kolm meest, keda „kontinentaalses“ traditsioonis mõnevõrra tuntakse – Russell, Wittgenstein ja Popper.  Kontinentaalset filosoofiat ennast esindavad sajandi suurkujud Bergson, Heidegger, Sartre, Foucault ja Habermas.  „Kontinentaalsetest“ gigantidest jäävad välja Ameerikas tuntuim Euroopa filosoof Derrida ja Euroopas tuntuim Ameerika filosoof Richard Rorty.

Raamat on kõigi teiste eestikeelsete filosoofia ajalugudega võrreldes saavutanud hea balansi kahe kari vahel.  Ühelt poolt, et ülevaatlikkust ja esindatust saavutada, piirduvad ühed ajalood lihtsalt autorite ja pealkirjade nimetamisega, jättes ajaloolise konteksti esitamata ja muutudes tekstide suhtes nii skemaatiliseks ja pinnapealseks, et lugejal on võimatu talle teadaolevaid tekste antud informatsiooniga seostada.  Teiselt poolt kipuvad filosoofia ajalood esitama üksikasjalikku eksegeesi ja „sügavat“ kaasamõtlemist, aga selline käsitlus jääb paratamatult seotuks autori subjektiivse valiku ja nägemusega filosoofiast ja selle probleemidest.  Kõik filosoofia ajalood selle žanri sünnist peale Hegeli filosoofilises süsteemis on üleratsionaliseeritud selles mõttes, et nad näevad filosoofia ajalugu kui ühte katkematut vestluseketti eri ajastute suurkujude vahel, samal ajal kui tegelikus ajaloos rääkisid filosoofid ilmselt rohkem oma kaasaegsetega kui möödunud sajandite meie jaoks kanooniliseks kujunenud mõttehiiglastega.  Nende karide vältimises on Jacoby raamat suhteliselt õnnestunud.  Aga filosoofia ajalood (ja Jacoby oma koos nendega)  on tavaliselt üleratsionaliseeritud ka selles mõttes, et nad esitavad kanooniliste autorite mõtteid loogiliselt koherentsete kontseptuaalsete skeemidena, samal ajal kui mitmed käsitletavad autorid osutusid mõtteajaloo jaoks viljakateks just nimelt tänu lahendamatutele vastuoludele ja konfliktsetele tendentsidele.  Näiteks Kanti transtsendentaalne filosoofia on inspireerinud nii paljusid just nimelt tänu põhimõtteliselt lahendamatule vastuolule metafüüsilise universalismi ja transtsendentaalsest meetodist tuleneva relativismi vahel.

Kõikides filosoofia ajalugudes on ühed autorid paremini ja teised halvemini esindatud. Paremini on esindatud need filosoofid, keda õpiku autor on lähemalt tundma õppinud ja kelle  originaaltekste ta ka ise lugenud on. Halvemini need, kellest ta teab vaid sekundaarsete allikate ja kõige halvemal juhul vaid samasuguste õpikute vahendusel.  On paratamatu, et mida ülevaatlikum ajalugu on, seda rohkem on originaalivõõralt esitatud mõtlejaid.  Filosoofia ajalugudes saavad traditsiooniliselt kaugema ja anekdootlikuma käsitluse osaliseks keskaja mõtlejad ja Hegel, kes pannakse ütlema asju, millesse ükski tervemõistuslik inimene uskuda ei saa.  Ka Jacoby raamatus algab näiteks Aquino Thomase peatükk väitega, et Thomas nimetas filosoofilist teadust „teoloogia teenijatüdrukuks,“ millega Thomas aga ei piirdunud, vaid läks isegi nii kaugele, et allutas filosoofia  kirikliku suurvõimu teenistusse.  Jääb mulje nagu oleks Thomas olnud filosoofiavastane usufanaatik või võimunäljane katoliiklik funktsionäär.  Oma aja kontekstis oli Thomas tegelikult üks nendest, kes filosoofilise mõtlemise autonoomsuse eest võitles.  Metafoor teoloogia teenijatüdrukust polnud Thomase leiutis, vaid sajanditevanune, ilmselt juba patristilisest perioodist pärinev, käibetõde, mille mõjujõudu Thomas pigem vähendada püüdis.

Hegel juhatatakse sisse väitega, et alaealisus on tema jaoks mitteteadmine, kusjuures mitte ainult üksikisiku teadmatus, vaid tervete ajalooepohhide puudulik teadlikkus iseendast (lk. 191).  See võtab isegi kogenud hegeliaani kukalt sügama: mida see küll võiks tähendada ja kus Hegel midagi niisugust ütleb?  Täiesti valede- ja Hegeli seisukohti põhimõtteliselt moonutavatena mõjuvad ka järgmised Hegeli „süsteemi põhiideedena“ esitatud laused: „Indiviid on vaba, sest ta näeb, et kõik, mis on, vastab tema teadvusele“ (lk. 191) ja „Haridus on absoluutne omaette eesmärk“ (lk. 192).   Vale on seegi, et Hegeli Vaimu fenomenoloogia algavat inimese vahetust suhtest loodusega (lk. 194) ja et „Hegel on positivist“ (lk. 196).  Positivismiks peetakse filosoofias Comte' rajatud antimetafüüsilist ja eksplitsiitselt anti-hegellikku  mõttesuunda.  Huvitav, et ei tõlkija ega toimetaja pole ennast sellest häirida lasknud.

Kahjuks ei piirdu seda tüüpi ebatäpsused, rõhuasetusest tulenevad moonutused ja lausvead keskaja filsoofide ja Hegeli peatükkidega.  Neid tuleb ette läbi kogu raamatu.  Stilistilise ja professionaalse filosoofiaalase keelekasutuse poolest jääb 50 klassikut Saarineni tõlkest ning Salumaa, Künnapase ja Meose originaaltekstidest kõvasti alla.  Mõned neist vigadest lihtsalt raskendavad lugemist, näiteks on öeldud: „Filosoofia peab viima täppisteaduste juurde“ (36), selle asemel, et ütelda: „filosoofiline teadmine peab olema taandatud täppisteaduslikule teadmisele.“  Platoni hingekaarikut juhib millegipärast  „hobuseajaja,“ mitte kutsar, jne.  Sellistel puhkudel saab lugeja ikkagi aru, mida on tahetud öelda.  Aga teistel puhkudel jääb arusaamine üldse segaseks, nagu näiteks termini „tõestatav olev“ ja „meelte jaoks kohalolev“ puhul Platoni filosoofias. Viimase puhul on vist mõeldud „meeltega tajutavat.“  Osa ebatäpsuseid tekivad valede assotsiatsioonide tõttu.  Sellesama peatüki juurde jäädes jätab tekst mulje, et Platoni kuulus koopa allegooria on loodud eesmärgiga selgitada meelelise maailma „osasaamist“ ideede maailmast.  Ometigi ütleb Platon ise allegooriat sisse juhatades, et tegemist on kujundiga inimeste valgustatuse ja rumaluse kohta – seega võrdpildiga inimlikust teadmisest.  „Osasaamisest“ või „osalemisest“ (metechein) räägib Platon hoopis "Phaidonis" ja "Pidusöögis"; "Riigis" kasutab ta ideede ja empiiriliste asjade vahekorra selgitamiseks imiteerimise metafoori  ja sedagi mitte koopa allegoorias.  Leidub ka täiesti eksitavaid seletusi.  Näiteks Kanti „a priori“ tähendavat seda,et „mingi väide on 'juba ette' veenev“ (lk. 173).  “Kohtadega, kus kõik need vigade tüübid koos on, ei ole midagi peale hakata.  Näiteks leheküljel 174 on kasti sees välja toodud järgmine „subjekti“ definitsioon: „Antiikajast peale mõisteti filosoofilises traditsioonis „subjekti“ all meeltemuljete ainest, mis on tajule 'alla heidetud.'  Passiivselt vastuvõtva subjekti vastas seisis objekt kui aktiivne asi.“  Tegelikult ei olnud Vana-Kreeka filosoofias niisugust sõnagi.  Keskaegne ladina subjektum tekib Aristotelese hypokeimenon'i tõlkides ja tähendab umbes sedasama, mis substants – olemasolev asi.  Uusaegses epistomoloogilises diskursuses hakatakse seda objektiks kutsuma, kusjuures subjectum saab oma klassikalisele tähendusele diametraalselt vastupidise tähenduse, muutudes tunnetuse objektist tunnetajaks endaks.  Seega pole sõnal „subjekt“ mingisugust ühemõttelist antiikset tähendust.  Pealegi, mis asjad on „meeltemuljed“ ja nende „aine“?

Seega ei saa seda kujunduslikult nii atraktiivset filosoofia ajaloo õpikut kuidagi algajale filosoofiahuvilisele lugeda soovitada.  Kasutu see raamat ei ole, aga teda päriselt usaldada ka ei saa.  Filosoofiaeksamiks ette valmistades võib ta oma stilistilise ja sisulise lohakuse tõttu karuteene osutada.  Oma õpilaste suust tulnuna oleksin ma mitmedki raamatus esitatud väited mitterahuldavaks tunnistanud.