Järjest värvilisem “Talveöö unenägu”

Mele Pesti peab suuremat osa Linnateatri festivalil nähtud lavastustest lausa geniaalseteks.

Detsembrilõpu välisteatrifestival “Talveöö unenägu” oli uskumatu kunstilise tasemega. Kolm neljast importlavastusest olid geniaalsed – igaüks täiesti eri teatriviisi näitena. Ega neljaski, Peter ­Brooki lavastatud “Suurinkvisiitor” just mannetu polnud. Ehk hakkab vanameister (83) lihtsalt väsima ja ei taju, et kuigi tema teatridefinitsioon (üks kõnnib üle lava, teine vaatab) jätkuvalt kehtib, võib publikul sellise minimalismi puhul labaselt igav hakata. Brooki lavastuse näitleja, teine vanameister Bruce Myers muidugi ei piirdunud üle lava kõndimisega: ta pidas igavikulise monoloogi lunastusest ja reaalsusest. Dostojevski ülioluline tekst, meisterlik esitus, aga publiku raputamiseks jäi sellest ikkagi väheks. Ehk ei kaja Inkvisiitori traagiline Messiase eemaletõukamine siin ja praegu lihtsalt vastu.

Aga nüüd maiuspalade juurde. Läti lavastaja Alvis Hermanis on varemgi Eesti publikut võlunud, viimati “Pika eluga” Tartus Draama-festivalil. Nüüd kaasa võetud “Sonja” oli kompaktsem ja efektsemgi. Hermanise firmamärk – üdini realistlik tuhandetest pisiasjadest koosnev lavakujundus loob hea pinnase “pildi sisse minekuks” – meisterliku psühholoogilise teatri õnnestumiseks. Siis aga lisab Hermanis vahukooretorti ingverit või seapraele karamelli – ja tulemus saab eriti hõrk.

“Sonjas” ilmusid esiteks lavale ehk Sonja ellu kaks röövlit, kes sobrasid vanatüdruku isiklikes asjades. Ja sukeldusid siis veelgi kompromissitumalt peategelasse: üks meestest kehastus otse vaataja silme all vanaks naiseks. Ilma selle lavastust ümbritseva raamita olnuks “Sonja” lihtsalt üks väga hea näitlejatehnikaga mängitud hale lugu Leningradi blokaadi üle elanud naisest. Aga tänu nutikale dramaturgianõksule, minu enda silma all toimunud rolliastumisele, tõmmati mind erilise intensiivsusega üksildase kohtlasevõitu daame kurba ellu kaasa. Ehk siis tõmmati omamoodi haneks. Dressides mees pani kitli selga ja võõpas huuled üle, hakkas kätt ja lõuga väristama, aga hetkegi ei tekkinud: 1) tunnet, et see oleks odav,

2) tunnet, et nüüd trikitavad laval teatriteooriaga või paljastavad telgitaguseid. Vastupidi – sündis hoopis aus teatrimaagia.

Berliner Ensemble tõi Tallinna ehk Euroopa parimaid näitlejaid ­Martin Wuttke. Üliintensiivset monotükki “Artaud meenutab Adolf Hitlerit ja Romanisches Cafed” võib vaadelda kui 20. sajandi esimese poole teatriuuendaja Antonin Artaud’ julmuse teatri näidet. Artaud tahtis vabastada teatrit teksti-türanni käest ja pakkus asemele unikaalset teatrikeelt mõtte ja žesti vahel. Mõte või äng või abstraktsioon, mida tegelane väljendas, vahetas pidevalt vormi – see võis olla füüsiline, häälutuslik, miimiline – ja läks instinktide tasemel publikusse. Meenusid Eesti näitlejate kirjeldused Mati Undi lavastajamärkustest, mis vahel kontsentreerusid vaid üminateks või karjeteks. Saanuks Unt ja Wuttke kunagi proovisaalis kokku...

Kanuti Gildi saali lavale oli blackbox’i sisse ehitet whitebox – toake, mille publikupoolne sein oli klaasist. See kast, mille sees näitleja viskles nagu kala kuivas akvaariumis, teenis mitut eesmärki: ta oli ühtpidi realistlik lavakujundus (tegevuspaigaks oli hullumaja palat), teisalt andis vaimuka platvormi igasugu teatriteoreetiliseks arut­eluks (mina sattusin etendusele, kus Wuttke või toataime vastu klaasseina prantsatamine lõi “neljanda seina” sisse kogemata võimsa mõra &nd ash; tähendustiine lavaruum sai nii üha ­uusi mõõtmeid). Kasti juures peamine oli minu jaoks aga hoopis puhas kujund, mis mängis eriti võimsalt otse-vaatajasse-tulistavas Artaud’ stiilis kaasa. Iga ängistuses inimene tunneb end vahel nii, nagu Wuttke ses kuubikus näitas.

Ka pärast Saksa ekspressionismi lätetelt joomist oli võimalik veelgi tugevamalt raputatud saada. Jan ­Jönsoni “Tõelushetked” näitas parimat, mis elu ja teatri kokkupuutes saab juhtuda.

Võib ju küsida, kui väga teater see ikkagi on, kui üks mees seisab laval ja jutustab tema endaga juhtunud lugu. Räägib, kuidas ta alustas traditsioonilisest teatrist, siis sattus karmi režiimiga vanglasse Beckettit lavastama ja nüüd näebki oma missiooni vangidega töötamises. Lavastuse pealkiri on ülitabav.

Hea etenduse ajal avaldub teatri kui meediumi trump – emotsioon võimendub näiteks filmiga võrreldes tohutult just elamuse intiimsuse tõttu. Tõelusel sai hetkeks sabast eluaegne vang San Quentini vanglas, kes sai äkki aimu Godot’ ootamise eksistentsiaalsest ja üldinimlikust taustast; pimeduses elamise ja igavese ootamise tõelust piilusid vanglaetenduse külastajad, üheks õhtuks oma vabaduse loovutanud; ja tõelusehetked välgatasid ka Linnateatri Taevalaval.

Üks ehe näitlejateatri näide jõudis esietenduseni alles pärast Talveöö unenäo festivali.

Aleksander Eelmaa lavastas Linnateatris Morris Panychi tragikomöödia “Minu tädi”. Tulemus kriibib hinge, ajab südamest naerma ning ei jäta kedagi puudutamata.

Saanud tädilt kirja teatega “olen suremas”, tormab õepoeg tagasi vaatamata vanainimesele toeks. Andres Raagi mängitud vastuoluline, armastuse- ning hoolivusedefitsiidi all kannatanud keskealine pangaametnik on ühtaegu narr ja hirmutis, sunnib endale kaasa tundma, et siis jälle mõne järgmise teoga poolsurnuks ehmatada.

Vanainimene (Helene Vannari) aga ei näita üles tarmukust mullaks saada, kuud lähevad, huumor muutub tumedamaks.

Detailitäpne lavastuses ei logise miski, küll leiab vaataja üles kohad, mis tema elus logisevad või suisa kaotsi läinud on.