Jätkatud teemaarendused, Zeitgeist

Andreas Trossek lahmib Anu Põdra ja äsjalõppenud Dénes Farkasi & Neeme Külma isiknäituste ainetel.

Anu Põdra näitus “Super”
Tallinna Kunstihoone galeriis, lahti kuni 22. detsembrini.

Ladies first. Kujurite Ühenduse sügisesel suurnäitusel Tallinna Kunstihoones oli väljas Anu Põdra teos, mis näitas skulptorit heas vormis olevana. Nii-öelda seestpoolt söestunud kõnepult (koos veeklaasiga) pidi küll iga poliitiku, pressiesindaja või muidu palgalise jutuvääniku tallaalused sügelema panema ja kurgu kuivaks tõmbama.

Umbes kümme aastat tagasi valmistas Põder seebikivist ja rasvast veisekeeli, lüües lihtsa ja võimsa allegooriaga, ja nii leiab vaataja ka 22. detsembrini avatud personaalvälja­panekult mõne varasemast tuttava teema jätkamist. Keelitaja, keelepeksja, keelekandja, ütlus “keelt kõrva ajama”. Keel kui olulisim organ meie sõbralikult sotsiaaldarvinistlikus eluvõitluses. Lisaks rasvast ja (jumala)sõnast lookas söögilaud – nagu monument pead tõstvale uuskonservatismile – ja meekärgedest installatsioon – nektari, putukasülje ja puidu mahepõllumajanduslik kombinatsioon. See on modernistlik skulptuuritraditsioon oma parimas installatiivses vormistuses ja ainult õel kriitik kisuks siinkohal formaalseid paralleele Joseph Beuysi või mõne teise lähikunstiajaloo globaalse superstaariga. Ja veel: üllatusmunad lastele, ilusti rivis nagu supermarketis. Elu on tõesti “super”, nagu ütleb Põdra näituse pealkiri.

Või “ideaalne/totaalne”, nagu deklareeris Dénes Farkasi ja Neeme Külma ühisnäitus Tallinna Linnagaleriis, mida oli võimalik näha 2. detsembrini. Üks korralik “poistenäitus”, millest kriitik võib hea tahtmise korral välja lugeda nii alati-aktuaalset kapitalismikriitikat kui viiteid näiteks Iraagi sõjale, sisaldaks muuhulgas kindlasti ka sääraseid makette, mida näitab Farkas galeriisse koopiapabereid kuhjates. Ühel lehel on näiteks fotol oleva mooduli selgituseks ingliskeelne entsüklopeediadefinitsioon, mis asi on pommitamine.

Külm on jätkanud oma napisõnaliste videokujunditega, mis on andnud alust rääkida temast kui ühest Jaan Toomiku “mantlipärijast”, kuigi enamasti käib Toomik talviti pigem tagasihoidliku jopega ringi. Külma installeeritud roostekarva teraskonteinerist näeb pilti end trenažööril hingetuks jooksvast mehest. Kusagil siseruumides üles võetud trenažöör on paigutatud täpselt klaasseina juurde, nii et hoogu võttes võiks jooksja end otse puulatvadesse lennutada. Korralik teostus, aga mitte nii efektne lahendus, kui olid Külma videoskulptuurid mullusel isiknäitusel “Purskkaev” Draakoni galeriis. Aga väidetakse, et selline asi nagu runner’s high (järjepidevast füüsilisest pingutusest tulenev eufooriatunne) ei pruugigi esineda kellelgi peale maratonijooksjate, nii et rohkem trenni, seltsimehed.