Asi ei saa olla ainult hirmus, et tegu on varjatud reklaamiga. Samasse kategooriasse liigituksid ju ka kõikvõimalikud kreemipurkide ja küünelakkide tutvustused; samuti teatrietenduste, kinofilmide, telesaadete, näituste ja restoranide arvustused; ­uute autode testid jms. Põhjus on ilmselt milleski muus.

Teine näide. Meediast leiame ohtralt lugusid sellest, et suvel saabub Eestisse tähtede paraad. Sparks, Massive Attack, Seal, Bob Dylan ja kes kõik veel. Sellist pidu ja pillerkaari pole Eesti rahvas varem näinud.

Aga kus on lood meie endi lemmikutest? Olen veendunud, et Eestis elab rohkem Hendrik Sal-Salleri ja Ivo Linna fänne kui Sparksi või Massive Attacki omasid.
Meie lauljate tuurid jäävad meedias välismaalaste kontsertide varju. Me justkui häbeneks neid.

Ilmselt on mõlemal juhul - nii Body Shopi kui Eesti artistide puhul - tegemist teatava eksklusiivsuse januga. Hea on see, mida meil ei ole, või mida näeb ainult korraks. Ehk me elame nagu omal ajal kadakasaksad ja võõrapärasuse-iha pesitseb me hinges sügaval.