Javier Sierra “Salajane õhtusööma aeg. Leonardo da Vinci maali saladus”
Ühel Vahemere kruiisilaeval panin kord tähele, et praktiliselt kõik laevatekil päevitavad inimesed loevad mingit Dan Browni bestsellerit. Ei olnud mingi vahet, kas tegu oli paksu itaallase või malbe jaapanlannaga. Browni teoste kiiluvees hakkas kohe ka ilmuma teiste autorite raamatuid, kus seletati veel kõik “Da Vinci koodis” kirjutatu üle, tiriti lugejat kättpidi tegevuspaikadesse, turismifirmad hakkasid pakkuma menuki põhjal loodud Pariisi-tuure jne.
Tänaseks on kirjutatud juba ka neile, Browni teoseid kommenteerinud raamatutele omakorda kommenteerivaid teoseid ja avaldatud tegevuskohtades käinute fotoalbumeid ning nii näib see kestvat lõputult. Midagi ei ole teha, ka Javier Sierra paljudesse keeltesse tõlgitud “Salajane õhtusöömaaeg” läheb sellesse tüütusse da Vinciga seotud ritta. Iseenesest ei ole raamat kirjutatud halvasti, võib-olla isegi palju paremini kui Dan Browni omaaegne vägagi konarlik ja triviaalne salakriminull.
Väikesesse kloostrisse, kus maalib oma kuulsat seinamaali meister Leonardo, saabub krüptograafiahuviline munk. Leiab aset paar mõrva, kuidagi on asjaga seotud katarite hereetiline usuliikumine ja loo lõpuks Leonardo uue pildi saladus dešifreeritakse. Sierra teose sihtrühmaks on ilmselt kuskil lennujaamas igavlev mõttetu paketiturist, kes on Browni juba lugenud ja peab end kõvaks salateaduste spetsialistiks. Kui midagi niisugust üldse lugeda, siis tuleks pigem kätte võtta 2001. a eesti keeles ilmunud Baigenti, Leigh’ ja Lincolni suurteos “Püha veri ja Püha Graal”, mis kunagi need otsad kõiksugu populariseerijatele lahti tegi.
