J.D. Salinger "'Seymour: sissejuhatus. Puusepad, tõstke kõrgele sarikad!"'
Kaks endisaegse kultusautori lühiromaani – või nimetagem neid pigem tekstideks – mis mõlemad kirjeldavad Salingeri alter ego tundmusi oma enesetapu sooritanud geniaalsest luuletajast venna Seymour Glassi kohta. “Seymour: sissejuhatus” rabab esialgu oma seosetuse ja lausa hullumeelse lobisemisega. Tegelikult on see eriskummaline eleegia, mille eksleva stiili ja ohjeldamatu loba taha varjub lohutamatu kaotusvalu. Jutustaja hoidub puudutamast vähimaidki seiku lahkunud venna enesetapu põhjustest, järelhüüdes meenutab ta pigem apokrüüfilisi ja anekdootlikke seiku Seymouri nooruspäevist. Jah, miks ma mitte oma valust niimoodi kirjutada.
Teises tekstis meenutatakse askeldusi Seymouri pulmapäeval ja seegi on omamoodi ahastusest kantud seosetute piltide jada, millega autor üritab ehk alateadlikult elustada päeva, millest võis alguse saada venna tee enesetapuni. Seymour ise välja ei ilmugi, ju oli tema kirjanduslik elustamine liiga valus. Isegi lugejatele, kellele Salingeri stiil meeldib, võib see raamat ülejõu käia. Millegagi on siin autor siiski liiale läinud, kuigi teravmeelsusest tal puudu ei jää. Aga eks ole huumorisse uputatud järelhüüe ka pigem märk talumatust kaotuspiinast.