Teises tekstis meenutatakse askeldusi Seymouri pulmapäeval ja seegi on omamoodi ahastusest kantud seosetute piltide jada, millega autor üritab ehk alateadlikult elustada päeva, millest võis alguse saada venna tee enesetapuni. Seymour ise välja ei ilmugi, ju oli tema kirjanduslik elustamine liiga valus. Isegi lugejatele, kellele Salingeri stiil meeldib, võib see raamat ülejõu käia. Millegagi on siin autor siiski liiale läinud, kuigi teravmeelsusest tal puudu ei jää. Aga eks ole huumorisse uputatud järelhüüe ka pigem märk talumatust kaotuspiinast.