Jean-Christoph Grange “Huntide impeerium”
Põhimõtteliselt peaks põnevuskirjandus nagu eriti põnev kirjandus olema, aga kui mõned erandid välja arvata, siis praktikas tähendavad need paksud kõvakaanelised köited ikka kõrgemas kontsentratsioonis igavust. Siin näiteks ketrab jutulõnga prantsuse üritaja Jean-Christophe, ta piinab lugejat lohiseva ja segase intriigiga Türgi maffiast, Prantsuse politseist ja mälukaotuse all kannatavast naisest. Aru ma ei saa, miks peab mälukaotuse all ilmtingimata kannatama? Tegelikult võib väga mõnus olla, kui ei pea kõiki asju meeles pidama. Aga olgu, milleks norida detailide kallal, kui sulepeast vilinal välja imetud romaanikese süžee lonkab nagu murtud koivaga kana ja autori fantaasialend meenutab umbeaetud Ludlumit. Ega olegi suuremat mõtet seda soperdist rohkem materdada, kahju mõttetult raisatud paberist.