Jean-Michel Jarre
Elektroonikapioneeri Jarre’i projekt on mastaapsem. Ta on sõitnud neli aastat mööda maailma ringi ja salvestanud hulga koostöölugusid, selleks et liita valitud muusikute DNAsid enda muusikaga, ning tuleb tunnistada, et tema partnerite valik on muljetavaldav. On vanemaid inimesi – Vince Clark, Pete Townshend, Laurie Anderson, John Carpenter –, aga Jarre on nii uudishimuline sündionu, et on kampa kutsunud ka käesoleva kümnendi kangelasi, nagu Fuck Buttonsi, Gesaffel­steini, Boys Noize’i, Armin van Buureni näiteks. Erinevate DNAde kokkusulamist on küll selgelt tajuda, kuid meloodilisi tõsiiludusi või enneolematuid kõlamaailmu plaadilt esile ei kerki. Jarre’i fännid, kellega plaadist vestlesin, nimetasid uut teost puiseks. Usuks neid?
Prince„Hitnrun Phase One“ 
(NPG Records)
3/10
Prince„Hitnrun Phase One“
PrincUskuge ka mind, vana Prince’i fänni, et Prince’i uus plaat on ­megapuine. Tegelikult küll valdavalt ­sünteetilisest materjalist, kuid kui ebatõenäoline ka näib, et ta võib oma viletsamate plaatide latist alt läbi hüpata, on ta ­siiski maha saanud oma diskograafia uue kõige halvema plaadiga. Ta on andnud kogu materjali noore, kogenematu ja andetu produtsendi Joshua Weltoni kätte ja see on siis lugusid – mõni lugu kui lugu on ehk isegi mainimisväärne, aga... noh... oh jah... – väntsutanud arusaamatutes suundades.

Prince’i ümbritsev seltskond on seda reklaaminud kui midagi, mille äge eksperimentaalsus lööb meil jalad alt. Tõesti-tõesti. Üks näide sellest, mis Prince’i arusaamal aastal 2015 eksperimentaalsena läbi läheb: üks lugu just nagu lõpeks ära, muusika valjus kahaneb, toimub fade out, nagu lugude lõpus ikka, aga siis – ossa milline geeniusepuudutus! – tuleb lugu, tuleb muusika jälle tagasi. Ei lõpegi tegelikult ära! See on nii hämmastavalt eksperimentaalne, et mul on lihtsalt häbi.