29.03.2007, 00:00
Jeanette Winterson "'Taak"'
Tõlkinud Kätlin Kaldmaa. Eesti Päevalehe Kirjastus, sari "'Müüdid"' 2006. 142 lk.
Jeanette Winterson on alati armastanud tuntud lugusid
ümber jutustada. Kord on ta täitsa harjumatust vinklist kirjeldanud
kompulsiivselt kanu vitsutava väejuht Napoleon Bonaparte’i elu, siis
jälle näidanud, kuidas 1666. aasta kuulus Londoni tulekahju
“tegelikult” alguse sai.
See on alternatiivajalugu või inimlähedane ajalugu: müüte õõnestades saab selgeks, et ajas kangelasteks kivistunud kujud olid ju ikkagi inimesed, seega inimlikud.
“Taagas” on Winterson hambusse võtnud teist liigi müüdi, suuremagi pähkli kui ajalooteaduste aines. Ümber jutustatakse nii Maailma loomine, Kreeka titaanide ja jumalate suhted kui ka inimese jälg Kosmoses.
Briti kirjaniku õhulises narratiivis ühinevad üksteist segamata nii evolutsiooniteaduslik kui mütoloogiline versioon. Maad oma õlul hoidev titaan Atlas kohtub kosmosesse saadetud Laikaga, õhtuti vaatavad nad teleka asemel venelaste kosmosejaama Mir.
Wintersoni valitud müüt (Atlas määratakse karistuseks Maad hoidma, Herakles vabastab ta ajutiselt ja Atlas tunnetab uuesti oma vabadust ja piire) annab hea võimaluse mõtiskleda igiaktuaalsete teemade üle: vaba valik vs saatus, raamides või igikehtivates käibetõdedes mõtlemise ohtikkus jne. Vastutusrikka ülesandega Maa külge aheldatud Atlas võib sama hästi olla üks inimene planeet Maal, kes iseenda mõtlemisvea tõttu kogu maailma raskuse enda kanda võtab.
Kirjanik nõuab sissejuhatuses vihaselt õigust olla poeetiline: aitab valitsevast dokumentaalsuse-ihast, see näitab vaid inimeste võimetust siseeluks ja mõttetegevuseks. Ilus. Ent ometi... “Taaga” ülim poeetilisus ei mõju puhta kunstina. Paljud lihtsad tugevad laused on loetavad lausa mitmetasandiliste metafooridena, ent kokku jääb mulje sügavuse rüüsse riietatud eneseabiõpikust.
Hoolimata sellest karmist kriitikast annan Wintersonile au julguse eest igavesti haukuda ja lõriseda kõiksuguste inimelu ahistavate käibemüütide peale. Sisimasse jääb ikkagi kahtlus, et ehk oli ka see raamat pärl nagu ta varasemad teosed. Miskipärast ei hakanud seekordne minu käes särama.
See on alternatiivajalugu või inimlähedane ajalugu: müüte õõnestades saab selgeks, et ajas kangelasteks kivistunud kujud olid ju ikkagi inimesed, seega inimlikud.
“Taagas” on Winterson hambusse võtnud teist liigi müüdi, suuremagi pähkli kui ajalooteaduste aines. Ümber jutustatakse nii Maailma loomine, Kreeka titaanide ja jumalate suhted kui ka inimese jälg Kosmoses.
Briti kirjaniku õhulises narratiivis ühinevad üksteist segamata nii evolutsiooniteaduslik kui mütoloogiline versioon. Maad oma õlul hoidev titaan Atlas kohtub kosmosesse saadetud Laikaga, õhtuti vaatavad nad teleka asemel venelaste kosmosejaama Mir.
Wintersoni valitud müüt (Atlas määratakse karistuseks Maad hoidma, Herakles vabastab ta ajutiselt ja Atlas tunnetab uuesti oma vabadust ja piire) annab hea võimaluse mõtiskleda igiaktuaalsete teemade üle: vaba valik vs saatus, raamides või igikehtivates käibetõdedes mõtlemise ohtikkus jne. Vastutusrikka ülesandega Maa külge aheldatud Atlas võib sama hästi olla üks inimene planeet Maal, kes iseenda mõtlemisvea tõttu kogu maailma raskuse enda kanda võtab.
Kirjanik nõuab sissejuhatuses vihaselt õigust olla poeetiline: aitab valitsevast dokumentaalsuse-ihast, see näitab vaid inimeste võimetust siseeluks ja mõttetegevuseks. Ilus. Ent ometi... “Taaga” ülim poeetilisus ei mõju puhta kunstina. Paljud lihtsad tugevad laused on loetavad lausa mitmetasandiliste metafooridena, ent kokku jääb mulje sügavuse rüüsse riietatud eneseabiõpikust.
Hoolimata sellest karmist kriitikast annan Wintersonile au julguse eest igavesti haukuda ja lõriseda kõiksuguste inimelu ahistavate käibemüütide peale. Sisimasse jääb ikkagi kahtlus, et ehk oli ka see raamat pärl nagu ta varasemad teosed. Miskipärast ei hakanud seekordne minu käes särama.