Jeanette Winterson"'Tuletornipidamine"'

Tõlkinud Kätlin Kaldmaa. Tänapäev, 2006. 164 lk.

Mulle ei meeldi raamatutele punkte panna ega neid edetabelisse seada, aga kui nõutaks, siis sellele siin paneks kõhklusteta kümme kümnest. Olen näinud, kuidas see raamat paneb nii nutma kui nurruma – ja mida enamat võiks ühelt ilukirjandusteoselt nõuda?

Jeanette Wintersonil on oskus sõnadega hõrgult ümber käia. Ta paneb oma kangelase elama erakordsesse, lugeja tajusid teravdavalt kirjeldatud maailma, mis mõjub muinasjutumaana. Tegelikult ei ole see aga läbinisti fiktiivmaailm, vaid hästi valitud lapike päris maailmast, täiesti reaalne, aga kirjeldatud kerge müstilise oreooliga. Näiteks Wintersoni esmatõlkes eesti keelde, 1998 avaldatud "Kires", oli selleks kohaks öine kasiino. Käesolevas teoses on kõige olulisemaks paigaks üks tuletorn maailma servas, Šoti rannikul. Wintersoni tegelased on kergejalgsed olendid, kes liiguvad läbi elu, märgates ja tähtsustades teistsuguseid detaile kui
n-ö tavaline inimene. Fantastilised olud tekitavad maagilisest realismist tuttava fiktiivmaailma kõikvõimsuse tunnetuse, füüsilise maailma kergelt metafüüsilistel kirjeldustel on aga alati psühholoogilised või muud süžee seisukohast olulised põhjused.

Näiteks elab peategelane Silver lapsena mäeküljel tugeva kaldega majas, mis nõuab elanikelt kõvasti rohkem kui tavaline maja. "Kunagi olid meil kanad ka, aga munad veeresid minema, ja meie kanad olid ainukesed kanad maailmas, kes pidid munemise ajal ennast nokaga paigal hoidma" (lk 13). Kätlin Kaldmaa meisterlik tõlge annab Wintersoni omapärase stiili ja rütmi ning müstikatunnetuse hästi edasi.

Inglannast kirjanik on enda isiku suhtes maailmale väga avatud. Tema fotosid täis saidil www.jeanettewinterson.com olev elulugu algab kirjeldusega, et lapsepõlvekodus oli vaid kuus raamatut ja vanemad ei innustanud teda tark olema. 16aastaselt jooksis Jeanette kodust ära, sest armus ühte tüdrukusse. Tänaseks on Winterson üks briti gay-ikoone ja tema teoseid soovitatakse lugeda ja analüüsida soouuringute õppeprogrammides ülikoolides kogu maailmas.

"Tuletornipidamise" puhul hakkab lugeja kusagil raamatu keskel sugude üle juurdlema küll. Valitsema jääb aga tunnetus, et peategelase sugu ei ole sugugi tähtis, ka mitte see, kas ta armastab mehi või naisi. Tähtis on ju ikkagi inimene.