26.07.2007, 00:00
Jeanne d’Arc Pirita kloostris
Tallinnas Pirita kloostri varemetes 10.–19. augustini
toimuva Birgitta festivali avab Rakvere teatri kunstilise juhi Üllar
Saaremäe lavastatud prantsuse helilooja Arthur Honeggeri oratoorium
“Jeanne d’Arc tuleriidal” (1935). Peaosades astuvad publiku
ette Mirtel Pohla ja Rain Simmul. Dirigent on Anu Tali, kaasa teevad Eesti
rahvusmeeskoor, tütarlastekoor Ellerhein, Tallinna poistekoor ja Tallinna
filharmoonikud. Areen uuris Üllar Saaremäelt, kuidas töö
kulgeb.
Sinu suhe Jeanne d’Arciga?
Vastastikune sümpaatia ja aegadetagune side.
Millal ja miks tuli mõte oratoorium lavastada?
Idee jõudis minuni Tallinna Filharmoonia kaudu. Mõte lavastada “Jeanne d’Arc tuleriidal” on neil olnud vahest mõni aasta. Tean, et enne mind räägiti läbi veel paari lavastajaga, ent eri põhjustel koostööd siiski ei toimunud.
Draamalavastaja jaoks on tegemist tõelise väljakutsega. Mind idee igal juhul intrigeerib.
Mis on sinu jaoks lavastuse intrigeerivaim osa?
Eri žanrite kompilatsioon nii tekstis kui muusikas. Mängumaa kujunduse, valgustuse ning kostüümi vallas. Ja muidugi teema ise – pühak Jeanne d’Arc ja tema saatus. See legend on lõpmatult huvitav. Olen kuulnud, et eri ajal on ainuüksi Prantsusmaal sel teemal kirjutatud üle kolmesaja näidendi. On inimesi, kes on pühendanud oma elu Jeanne d’Arci uurimisele, mina ise – kahjuks või õnneks – nende hulka küll ei kuulu.
Kas oratoorium nõuab teistmoodi lähenemist kui draama või komöödia?
Töö kulgeb planeeritult, ent tööprotsess on harjumuspärasest erinev küll. Kui töö draamatekstiga nõuab lavastajalt ennekõike pidevat koostööd ja arutelu näitlejatega, et samm-sammult asja tuumani minna, siis selles tükis on minu peamiseks partneriks dirigent Anu Tali. Lisaks kunstnik Kristi Leppik, videokunstnik Taavi Varm ja valguskujundaja Kaido Mikk.
Näitleja on suuresti instrument, mis õigel hetkel peab õiget häält tegema ja töötab prooviperioodil eelkõige dirigendiga.
Ei taha öelduga sugugi vähendada näitleja osakaalu meie lavastuses, ta on olulisim, kuid ei rohkem ega vähem kui mis tahes teine selle lavastuse osa. Olgu selleks siis solistid või koor, video või valgus. Arvan, et see on Mirtel Pohlale, Rain Simmulile, Gert Raudsepale ja Jaak Printsile põnev kogemus. Ka lavastajatöö sõltub siin suuresti muusika seatud rütmidest ja raamidest. Ehk nagu ütles kunagi oratooriumi teksti autor Paul Claudel – see oleks nagu värvida kellegi teise joonistust. Mul on kohati sama tunne.
Millised moodsad võtted tulevad mängu lisaks klassikalise teatri meediumitele?
Videol ja valgusel on suur, kui mitte öelda kandvaim osa lavakujunduses. Samas tuleb tunnistada, et tänapäeval on video juba ammu traditsiooniline teatrimeedium. Ühte tahaks küll ette lubada – püüame liikuda eemale nn tolmusest teatrist, mida see ka ei tähendaks.
Kas on oodata tõelist tuleriita?
On.
Kas lavastus tugineb eelkõige sõnale või muusikale?
Ühelt poolt ja eelkõige: tegemist on Honeggeri muusikateosega. Ent ilma prantsuse teatrinovaatori Paul Claudeli tekstita poleks meile ju mõistetav, mis asja aetakse – tekst on oratooriumi selgroog. Nii et lavastus püsib kahel vaalal, tekstil ja muusikal. Praegu käib töö ja valmis on lavastus siis, kui publ ik väljub saalist emotsioone kogenuna.
Sinu suhe Jeanne d’Arciga?
Vastastikune sümpaatia ja aegadetagune side.
Millal ja miks tuli mõte oratoorium lavastada?
Idee jõudis minuni Tallinna Filharmoonia kaudu. Mõte lavastada “Jeanne d’Arc tuleriidal” on neil olnud vahest mõni aasta. Tean, et enne mind räägiti läbi veel paari lavastajaga, ent eri põhjustel koostööd siiski ei toimunud.
Draamalavastaja jaoks on tegemist tõelise väljakutsega. Mind idee igal juhul intrigeerib.
Mis on sinu jaoks lavastuse intrigeerivaim osa?
Eri žanrite kompilatsioon nii tekstis kui muusikas. Mängumaa kujunduse, valgustuse ning kostüümi vallas. Ja muidugi teema ise – pühak Jeanne d’Arc ja tema saatus. See legend on lõpmatult huvitav. Olen kuulnud, et eri ajal on ainuüksi Prantsusmaal sel teemal kirjutatud üle kolmesaja näidendi. On inimesi, kes on pühendanud oma elu Jeanne d’Arci uurimisele, mina ise – kahjuks või õnneks – nende hulka küll ei kuulu.
Kas oratoorium nõuab teistmoodi lähenemist kui draama või komöödia?
Töö kulgeb planeeritult, ent tööprotsess on harjumuspärasest erinev küll. Kui töö draamatekstiga nõuab lavastajalt ennekõike pidevat koostööd ja arutelu näitlejatega, et samm-sammult asja tuumani minna, siis selles tükis on minu peamiseks partneriks dirigent Anu Tali. Lisaks kunstnik Kristi Leppik, videokunstnik Taavi Varm ja valguskujundaja Kaido Mikk.
Näitleja on suuresti instrument, mis õigel hetkel peab õiget häält tegema ja töötab prooviperioodil eelkõige dirigendiga.
Ei taha öelduga sugugi vähendada näitleja osakaalu meie lavastuses, ta on olulisim, kuid ei rohkem ega vähem kui mis tahes teine selle lavastuse osa. Olgu selleks siis solistid või koor, video või valgus. Arvan, et see on Mirtel Pohlale, Rain Simmulile, Gert Raudsepale ja Jaak Printsile põnev kogemus. Ka lavastajatöö sõltub siin suuresti muusika seatud rütmidest ja raamidest. Ehk nagu ütles kunagi oratooriumi teksti autor Paul Claudel – see oleks nagu värvida kellegi teise joonistust. Mul on kohati sama tunne.
Millised moodsad võtted tulevad mängu lisaks klassikalise teatri meediumitele?
Videol ja valgusel on suur, kui mitte öelda kandvaim osa lavakujunduses. Samas tuleb tunnistada, et tänapäeval on video juba ammu traditsiooniline teatrimeedium. Ühte tahaks küll ette lubada – püüame liikuda eemale nn tolmusest teatrist, mida see ka ei tähendaks.
Kas on oodata tõelist tuleriita?
On.
Kas lavastus tugineb eelkõige sõnale või muusikale?
Ühelt poolt ja eelkõige: tegemist on Honeggeri muusikateosega. Ent ilma prantsuse teatrinovaatori Paul Claudeli tekstita poleks meile ju mõistetav, mis asja aetakse – tekst on oratooriumi selgroog. Nii et lavastus püsib kahel vaalal, tekstil ja muusikal. Praegu käib töö ja valmis on lavastus siis, kui publ ik väljub saalist emotsioone kogenuna.