Jeff Healey “Last Call” | John Hiatt “The Open Road”

Need mehed seekord ässi ei kiki.

Jeff Healey “Last Call”
(Stony Plain)

John Hiatt “The Open Road”
(New West)

Jeff Healey, 2008. aastal vähki surnud bluuskitarrist, oli ka suurepärane džässitunnetusega pillimees, mida tõestab tema postuumselt ilmunud CD “Last Call” (Viimane kell). Kahemõttelise pealkirjaga albumil on neliteist džässipala, mis on hoopis midagi muud kui Healey tavapärane jõuline bluusrokk. Kerge, hüplik ja intiimne muusika on kaugel ka põlvedel kitarriga prožektorite valguses higistamisest. (Healey oli pime ning kitarri mängis ta põlvedele asetatuna.) Ning kitarr ei ole üldse plaadil peategelane, pigem on see Healey laul ja väike taustabänd. Siin on aga rohkem musitseerimise rõõmu kui bluus-rock’is, ja armastus džässi vastu lükkab kõik muu tagaplaanile. Mees on surnud, kuid tema vaim elab. Parimad lood on “Laura” ja “Autumn in New York”.

John Hiatt (57) on väärikas vana kooli kitarrist ja helilooja. Bluuslik kitarripõhine muusika, veidi irooniline ja väga enesekindel. Lood arutlevad elu ja selle keerdkäikude üle. Kuigi ausalt öeldes ma ei usu, et kedagi väga huvitab, mille üle need lood arutlevad. Sellepärast imestan, miks on selle plaadi muusikalised eeskujud nii alasti – Ry Cooder, John Cougar Mellencamp, Bob Dylan, Bruce Springsteen jt. Kui see on mingi eriline iroonia, siis läks see minust kahjuks mööda. ­Healey – 6; Hiatt – 4