Jeffrey Eugenides “Middlesex”

Tõlkinud Liia Piirmets;Pegasus. 472 lk.

Pealkiri ja kaanetekst tekitab ootusi, et tegemist võiks olla ühe hermafrodiidi avameelse pihtimusega. Täpselt nii ongi. Kuid enne välja reklaamitud sisuni jõudmist tuleb läbi närida 200-leheküljelisest perekonnasaagast. Eugenides alustab looga hirmus kaugelt – vanavanematest, kes otsivad endale elukaaslast. Kuna pisikeses külakeses on valik üsna nigel, otsustavad omavahel liigagi lähedaseks saanud õde ja vend ise paari heita ning Ameerikasse kolida. Seda kõike jutustab Eugenides äärmiselt detailselt, laskudes kole tüütutesse üksikasjadesse. Romaani algus meenutab kohati Martin Scorsese filme – tähendab raamatu tempo on tõeliselt aeglane. Autor põikab kõikidesse võimalikesse ja võimatutesse kohtadesse. Väga kärsitu lugeja võib vabalt kaks esimest osa vahele jätta.

Ent romaani teine pool kompenseerib kogu lugemise vaeva. Lugu läheb maru huvitavaks ja raamatu tempo muutub ka hoogsamaks. Peategelase lapsepõlv, esimene armumine ja seksuaalne eneseavastamine on üsna tavatu. Kõigele sellele lisab vürtsi vaimukas dialoog.

Öeldakse, et hea raamat on selline, kus lugeja lõpuks unustab, et ta raamatut loeb. Noh, mina unustasin. Oli hoopis selline tunne, nagu vaataks filmi.