Saksa keelest tõlkinud Sigrid Reili. Pegasus, 2009. 129 lk.


Raamat sisaldab lühiromaani “Vana laps” ja viis lühikest novelli. Lasteraamat see pole. Vana laps on väga kummaline olend. Autor läheneb talle empaatiliselt, ilmselt kujutab ta selgelt ette, mis toimub, ning see kujutlus hõljub lausa tajutavalt kusagil loo ümber ja muudab selle elusaks. Kuid kaastunnet selle tüdruku vastu autoril ei näi olevat. Kiretult lahkab ta, mis sünnib ja liigub selle olendi peas ja hinges, niipalju kui tal seda on – ning kehas. Ja see näib üpris mõtlemapanev. Ei ole midagi liigset, igal sõnal ja detailil on kaal. Tundub, et mingi painaja on ajendanud seda kirjutama – ja üsna painajalikult see ka mõjub. Selline sügavamat sorti õudukas.


Kummalised lood sünnivad ka teistes juttudes. Neist mõjusaim on mu meelest viimane, “Siber”.


Tuleb lausa imetleda, kui mitu kihti on autor sulatanud sellesse väiksesse novelli.


Raamatul on isegi saatesõna (ja iseenesest on ju väga tore, et selline asi on olemas), kuid see tundub kahtlaselt hõre ja suvaline, rääkimata sellest, et Bertolt Brechti nime võiks sealgi õigesti kirjutada. Saatesõnast ei soovita lugemist alustada.