See info leidub ka briti ajaloolase Simon Sebag Montefiore (46) raamatus. Säärane lähenemine tundub omal kohal, kuna Montefiore alustab oma hiidmonograafiat igati õigustatult just teadaolevalt kõige vanema ajastu kirjeldamisega. Seejärel avab autor üheksas peatükis, tänapäevani välja, kannatlikult ja sugestiivselt, tema akadeemilisest põhjalikkusest mõnikord jahmunud lugejale selle erakordse linna maise ajaloo ning religioosse mõõtme. On ju Jeruusalemm ikkagi sakraalne koht kolme vanima toimiva monoteistliku religiooni jaoks (judaism, kristlus, islam). Kindlasti innustas teda selles kuulsate esivanemate (näiteks aastatel 1784–1885 elanud pankurist ja filantroobist Sir Moses Haim Montefiore) tegevus pühal maal.

Jeruusalemma fenomen lummab raamatu autorit – eelkõige kui juuti (kuigi ilmalikku). Samas püüab teadlane temas mõista võimalikult sügavalt ka kristlaste ja moslemite tundeid. Rohkearvuliste ajalooliste sündmuste, daatumite ja paljude ajalooliste isikute käitumise motiivide edastamise kõrval (mitmeid grandioosseid ideoloogilis-sõjalisi ettevõtmisi – näiteks ristisõdu – võinuks siiski mitmekülgsemalt analüüsida) oskab igati ratsionaalselt kirjutav Montefiore korduvalt osutada ka eriskummalistele või lausa müstilistele kokkulangevustele ning sümbolitele. Mõnikord siiski ebatäpselt: 614. aasta, mil pärslased vallutasid ajutiselt bütsantslastelt Jeruusalemma, ei olnud 600 aastat pärast Jahve templi hävitamist Rooma keisri Tituse poolt; võimaliku kujundliku väljendi jaoks on ajavahe liiga suur – tervelt 56 aastat.

Judaistlikus ajaloofilosoofias arutletakse sageli patu ning kättemaksu üle. Montefiore ise üritab olla oma käsitluses maksimaalselt erapooletu ning seda joont suudab ta üldiselt ka järgida. Juba alapeatüki pealkiri “Nehemja II: juudi terror” kõneleb iseenda eest. Samuti ei vaikita babüloonlaste, kreeklaste, roomlaste, pärslaste, moslemite, kristlaste või mongolite korraldatud tapatalgutest, kuid kedagi neist ei tehta ajaloo suurimaks kurjategijaks. Raamatu autor üritab kõiki osapooli alustuseks lihtsalt mõista, mis ei ole aga sugugi kerge ülesanne.

Jeruusalemm on ainukordne fenomen inimkonna ajaloos: tema mõnikord lausa traagilisse absurdi langev ajalugu ja ilmutuslik sõnum kestavad praegugi. Üritades seda linna võrrelda millegi samaväärsega, meenuvad Ateena, Rooma, Konstantinoopol, Meka ja Mediina. Kuid vaid kõik nad koos vastaksid enam-vähem Jeruusalemma tähendusele.

On sümboolne, et juudi rahvusest vene eksistentsialistlik filosoof Lev Šestov (1866–1938) pani oma 1938. aastal Pariisis ilmunud traktaadi pealkirjaks “Ateena ja Jeruusalemm. Essee religioossest filosoofiast”. Teisalt on kindlasti paljude budistide või hinduistide hoiak Jeruusalemma suhtes vaba religioossest eksalteeritusest. Küll aga mõjutab Jeruusalemm juba mitukümmend aastat järjepanu kohe väga suurel määral maailmapoliitikat. Kaldun arvama, et isegi rohkem kui Rooma või Meka.

Kui keskajal võitlesid selle linna eest kristlased ja moslemid, siis praegu juudid ja Allahi kummardajad. Kusjuures kristlaste osakaal on tänapäeva Iisraelis ja Palestiinas imetilluke ja kahaneb. Tulevikule mõeldes ei saa ka välistada USA, Euroopa Liidu, Hiina või Venemaa otsese sõjalise sekkumise võimalust eesmärgiga peatada sealse vastastikuse vihkamise eskaleerumist…

Montefiore üritab vähemalt osaliselt seletada Jeruusalemmale nii iseloomulikku paradoksi: kuidas küll olid ja on kohutavad veretööd võimalikud säärases sakraalses paigas. Ta osutab judaismi, kristluse ning islami kontrollikehtestamise püüetele püha linna üle; samuti vastavale vohavale müstifitseerimisele ning sellest johtuvale võimsale irratsionaalsele potentsiaalile. Jeruusalemma Templimäele ehitas kuningas Saalomon esimese Jahve templi, selles linnas hukati kogu inimkonna lunastaja ja messias Jeesus Kristus – kristlaste meelest. Sealt tõusis taevasse prohvet Muhamed – moslemite meelest. Ja keegi ei ole tahtnud püha linna teistega vabatahtlikult jagada.

Raamatu autor ei ole ülemäära optimistlik, tema arvates peaksid juudid ja araablased õppima rahulikult koos elama – ainult siis on pühal linnal tulevikku. Autorile täienduseks: kaaluda võiks ka Jeruusalemmale rahvusvaheliselt tunnustatud iseseisva staatuse andmist vastavalt omaaegsele ÜRO peaassamblee resolutsioonile number 181 1947. aastast.

Raamat on üldjoontes korralikult toimetatud, siiski esineb mõningaid puudujääke. Nii on sisukorras lk 10 ja põhitekstis lk 296 valesti esitatud “Outremeri kuldajastu” aastad (1331–1342). Endise vene peaministri Stepašini eesnimi ei ole Stepan, vaid Sergei (lk 640 ja 790). Positiivsena olgu jällegi esile toodud ulatuslik register ja rohkearvulised kaardid ning illustratsioonid, mis aitavad informatsiooni mõtestamisele tõhusalt kaasa.


Simon Sebag Montefiore

“Jeruusalemm. Biograafia”

Tõlkinud Aldo Randmaa. Varrak, 2011. 800 lk.