Jim Ollinovski (kodanikunimega Ott Ollino, 1974–1993) luule mõju on laiem, kui ta seni ainsa kogu järgi arvata võiks. Ehkki see on poelettidelt ammu kadunud, ilmub tänini igal aastal välja noori, kes inglikeeli kinnitavad, et Ollinovski on nende lemmikluuletaja. Mis on ka loomulik, kuna tema tekstidest leiab piisavalt kõigi aegade teismelistele omast maailmavalu ja veremaagiat: “Su silmadest said minu sigaretid / neid suitsetasin, silmitsedes kuud / ja ymberringi pingul koeraketid / ses myras järsku murdsin oma luud.”

Ent see pole sugugi kõik, mida Ollinovski luulest leida võib. Ta ei taandu yksipäini teismeliste lemmikuks, kes mõne aastaga moest kaob. Ollinovski kõneleb meeldesööbivas, rikkalikus kujundikeeles, tema tekstid on tulvil kirjanduslikke ja mytoloogilisi allusioone antiigist XX sajandi lõpuni, Euroopast Lõuna-Ameerikani. Noorelt surnud looja kohta yllatavalt kylluslik pärand peidab palju sedagi, mis juba žanri poolest käesolevasse kogusse ei mahu. Isegi raamatukoostaja jaoks on see aed hargnevaid teid täis.

Kuigi Mart Velskri ja Epp Ollino koostatud kogumik on kaunis kopsakas, ei mahu ka kõik Ollinovski luuletused yhtede kaante vahele. Sellest hoolimata on tehtud ylevaatlik ja asjalik valik, mis eelmist luulekogu ei korda, vaid täiendab. Kujunduses jätkab Angelika Schneider sama rada, millel alustas eelmises valimikus Tarmo Tali, illustreerides tekste autori enda abstraktse graafikaga. Tulemuseks on raamat, mida viisteist aastat oodati, ent mis on ka ootamist väärt. Need on luuletused, mida enam ei tehta. “Mustmiljon laulu / On mul sulle laulda / Allpool hämaruse hauda / Pealpool pimeduse sõudu / vaid siseneda luba.”