Jimi Hendrix “Valleys Of Neptune”
Vananemisetunne tulebki sellest, et näib, nagu oleksid igat uut Hendrixi-haipi juba kusagil kohanud. Et küllap kusagil minu riiuliski on mõni selline salvestus, mis pidi olema see päris ja järgmine, kui mitte varane surm poleks vahele tulnud. (Kas mitte ühe sellise nimi polnud “First Rays Of The New Rising Sun”?) Ma saan muidugi aru, et tema müüt ja kultuuriline kaalukus on “õigete” plaatidega natuke õhukeselt kaetud – kõigest neli neid ju õieti oligi. Ja mõistan, et nüüd küsitakse ikka ja jälle, et mis ikkagi oleks olnud kui… Aga ega vastused muidugi aja kulgedes huvitavamaks ei lähe.
Siin on siis nüüd “Valleys Of The Neptune” oma võimalike vihjetega saabumata jäänud tuleviku kohta – nii on vähemalt lubatud. Ma tõesti proovisin neist mingit märgilist kaalukust leida, aga kuigi kaugele ei jõudnud. Hendrix mängib üldjuhul oma klassikalise koosseisu saatel (Noel Redding või Billy Cox basskitarril, Mitch Mitchell trummidel), lisaks kohati täienduseks mõned taustalauljad ja löökriistagarneeringud. Mingeid piire ei ületata – kui panna nende (kohati vanade ja tuntud) lugude kõrvale “Electric Ladyland”, tundub siin kreatiivmootorit leiduvat üsna keskpärase kihina.
Teisalt jälle ei lükka miski ka siin ümber veendumust, et Hendrix oli loodusjõud, kellest National Geographic oleks pidanud filme tegema. Paljud meist võivad pikalt vaadata eksootilisi kiskjaid jahti pidamas või madusid läbi kõrbe liikumas või mingeid teisi kaugeid ja arusaamatuid olendeid tegemas iseenesest täiesti tavalisi asju. Hendrixi loomulik ja tavaline asi on see, et ta mängib kitarri ja palju ja pidevalt. Ja ilma mingitelt kontseptsioonidelt tuge otsimata võin ma seda ikka tõesti väga kaua kuulata. Ka kesisemates lugudes. Ja seda enam muidugi paremates, nagu “Hear My Train A Comin’” või “Red House” või mitmed veel.
Niisiis, ärge mitte unistagegi – see plaat ei kõla nagu Miles Davise “On The Corner”. Aga kui kombinatsioon Hendrixist ja kitarrist ei saa teile mitte just väga ükskõik olla, siis teete selle tunnise seansi läbi vahest rohkemgi kui korra. Iseasi, et kui siin kusagil ongi nüüd see koht, kus ma tahaksin Hendrixile kogu tema kõikvõimsa legacy eest boonuspunkte anda, siis peaksin õigluse nimel tolle haibi pärast pisut midagi ka maha arvustama. 6
