Teatud hillitsetust on võimendand Aaviku pidevad väited no lätlaste eestlastest kõrgem kultuuri- ja keelekorraldustase ("Lätlased saavad ja meie ei saa!"). Meenub seegi kummaline seik, et Aavik tõlkis innukalt Edgar Allan Poe õudusjutte ning silmapaistev hulk tema uudissõnu on ysna synge kõlaga: "laip", "relv", "mõrv", "roim", "sark", "kolp"... Oli siis just neid eesti keelde enim vaja?

Anu Lambi teatritekst koosneb kahest osast: Aaviku enda hoogsaist keeleuuenduslikest yleskutseist ja raevukaist rynnakuist tagurluse pihta, mis on valit enam kui viiekymnest allikast - ning XXII lennu näitlejatudengite lavakunstikoolin aavikliku keeleuuenduse mõjul tehtud "koolitöö" ehedaimaist näiteist. Lisaks Lambi selgitav eessõna. Selmet käsitella raamatut kui tervikut, võibki seda velmata ideede ja näidete õdusa ja peibutava pillerkaarina.

Raamat mõjub tugevama ja tihedamana kui lavastus. Eriti teine osa. Laval ei yletand see kuigivõrd keskmise koolipeo eenkava. (Ilmselgelt mõjutas muljet ka esimesen vaatusen hoomat ehe Aavik.) Kui ligi kakskymmend noort näitlejat mängisid yhte Aavikut, oli see paeluv, kui igayks kehastas iseend, siis pigem mitte.

Ega Aavikki oma keeleuuenduslikku tulevärki eksponeerind teatrilaval. Temagi relv oli kirjasõna ning hurmav on tõdeda, et palju tänaseid teatrinoori näib astuvat pysti päi ja sirge seli tema kõrvale. (Veiko Tubin: "Oh Aavik, muidugi ma tulen, oota ära! / Ma tahan lämmata maailma räige kära. / Taas käes on olukord, et keeleseis on mage / ja sõnakasutus on väga arulage.")

Aavik nentis juba 1915. aastal, seega enne Eesti Vabariigi loomist, et selle riigi hymni sõnad on kyyndimatud, mõttelagedad, banaalsed, väheytlevad, igavad ja eelkõige labased. Ehk veenab see tõik lugejat tema erakordsusen ammendavaimalt.