Foto: Arno Declair

Asi on selles, et Swans pole lihtsalt tumedusse rüütatud rokkmuusika, oskusliku ja maitseka gootiliku disaini küsimus. Swansi idee ongi ikkagi just olnud selles, et mingit lootust ei ole ja ei saagi olla. Et me oleme inimestena taan­datavad oma kehadele ja meie kehad on lihtsalt tööstuslike protsesside nukker ülejääk. (Selles osas oli neil algusest peale sarnasusi Briti radikaalidega ansamblist Throbbing Gristle.) Igatahes on inimliku õnnetuse allikad inimeses eneses ja nõnda on igasugune endast väljapoole pööratud protest tegelikult võimatu. Ja tõepoolest, Swans – kui kuulata juba nende algusaegade plaate, nagu “Cop”, “Young God”, “Greed” või “Holy Money” – polnud oma müra kiuste tegelikult vähimalgi määral ekspressiivne. Nende põhiteemaks oli allumine ja kannatus, ja see, mida me (eriti varastel) Swansi plaatidel kuuleme, oli brutaalse, jõhkra vägivalla heli. Swans polnud avangardne tuleviku tähenduses. Nad ei aimanud midagi ette, nad olid surnud punkt. Ainus, mida nende muusikaga teha sai, oli seda taluda.

Sestap võrrelge Swansi näiteks teise kaaluka bändiga 80ndate alguse New Yorgist – ansambliga Sonic Youth. Sonic Youthi radikaalsus oli uudishimulik, uusi kõlamise viise, väljenduslikke sisse- ja väljapääse otsiv. Swans seevastu muutus aja jooksul lihtsalt perfektsemaks oma valemis, aeglasemaks, rängemaks, surus end üha kramplikumalt vastu oma vundamenti.

Kusagil 90. aastatel siiski näis, nagu oleksid nad sellest pinnasest läbi vajunud ja leiaksid end nüüd kusagil viirastuste maailmas. Sedaaegu hakkas bändi muusikasse sugenema elemente Ameerika muusikaloo peidetud hoovustest, alates bluusi painajatest ja lõpetades kantrilike haletsushoogudega. Kuid Gira ei ammuta neist allikatest ikkagi jõudu muutumiseks, edenemiseks ja kohanemiseks. Tema laulud ei laena endale sealt mingeid ekspressiivseid mudeleid. Swans on leidnud lihtsalt uutel plaatidel üha uusi viise raskepäraseks tardumiseks ja kui kogu nende loomingus on alati olnud religioosset hingust, ehkki muidugi ilma lunastuseta, siis nüüd mõjuvad Gira laulud justkui ruumikad ning samas kõdunevad ja kõledad katedraalid.