John Baxter “De Niro elulugu”

Tõlkinud Raili Puskar. Kirjastus Tänapäev, 2009. 427 lk.

Siit ei leia pikki intervjuusid erakliku ümberkehastujaga, elulooraamat on valminud tänu nendele edevatele inimestele, kes mingil moel mingil ajal de Niroga kokku on puutunud. John Baxter, kes on sarnaseid mitteametlikke biograafiaid koostanud ka Spiel­bergi, Kubricku, Fellini, Lucase jt kohta, on jutukad teisesed allikad ära kuulanud ja kuuldu barokse detailiküllusega kirja pannud. Name-dropping ehk nimedepuistamine (filmi see ja see staar, kes käis sel ajal selle naisega, olles just lahutanud sellest teisest, kes omakorda oli kirjutanud stsenaariumi, mis käis nüüd käest kätte ja oli jõudnud tolle lauale, kellest juttu alustasime), hakkab tõsiselt ajudele ja teeb lugemise (ja ka tõlkimise) raskeks. Tekib tõsine kahtlus, et informatsiooniuputus peaks meilt võtma valvsuse, ja panema autorit kui eksperti usaldama, paraku lubab ta endale liiga palju põhjendamata spekulatsioone, mis sunnivad suitsukattesse skeptiliselt suhtuma.

Kõige selle müra seest leiab üpris hea ülevaate narkootikumide, alkoholi ja eneseimetluse sisse uppuvast, 60-70-80ndatel New Yorki kunstnike ringkonnast, tänaste tähtsate vanakeste, nagu Scorsese ja Coppola jpt tippu tõusmisest. De Niro ei räägi siin suurt midagi – kui, siis pobiseb või uriseb midagi arusaamatut, läheb kaamerate ees närvi või vaikib trotslikult. Baxter ei jäta kasutamata võimalust rõhutada, kui sõnaaher de Niro oli – (lk 271 – “Need, kes olid arvanud, et de Niro on lihtsalt sõnakehv, hakkasid nüüd mõtlema, et võib-olla polegi tal midagi öelda.”) Ometi on see mees, kes tänaval märkamatuks jääb, teinud kinoajalukku läinud rollid “Taksojuhis”, “Ristiisa II”, “Raevunud härjas” jpt. Sõnatuksvõtvatele metamorfoosidele, sisseelamisele, kaamera ees ellu ärkamisele ei oska Baxter paraku seletusi anda. Kirjeldab ta neid protsesse siiski põhjalikult. Päris kõnekas oli lugu sellest, kuidas kaks suurt näitlejat, Isabelle Huppert ja de Niro, üksteist Cannes’i hotelli fuajees ootasid ja siis poole tunni pärast laiali läksid, sest kumbki ei tundnud teineteist ära.

De Niro suuruseks peab Baxter raevu. Rollides, kus ta ei saa olla vihane möirgav härg, seal polevat ta veenev ja et koomiline anne puuduvat tal täiesti. (“Ka gangster on inimene” ja “Kohtumine vanematega” kinnitasid publiku silmis küll vastupidist.) Palju tähelepanu – mis ilmselt peab garanteerima suure läbimüügi – pööratakse näitleja eraelule (kuidas ta koju minnes rollist välja ei tulnud ja kui hooletult ta oma naistega käitus) ning ka Hollywoodi telgitagustele (kes kellega magas, et rolli saada jne). De Niro hobiks on kollektsioneerida mustanahalisi piltilusaid aksessuaarnaisi (kuulsaim neist siinmail ehk supermodell Naomi Campbell), kuid kellega käitus nagu “lihakäntsakatega”, sunnib arvama, et raamatu tarbeks on eriti koostöövarmad olnud kättemaksu ihkavad hüljatud eksnaised.

Raili Puskar on produktiivne tõlkija, kuid filmivaldkond ei ole talle ilmselt tuttav ja keel on kohmakas ning epiteetidesse uppuv algmaterjali on kramplikult ümber pandud, tundmata end piisavalt kompetentselt, et lubada endale suuremat vabadust. On ka häirivaid nimevigu – “Eastwod”, (Costa) “Gravas” jt.

Raamatu lõpus on küll de Niro filmograafia koos eestikeelsete pealkirjavastetega ära toodud, aga miks ei võinud siis raamatus jooksvalt levinud eestikeelseid vasteid kasutada?