John Martyn (1948–2009) in memoriam

See võis olla tehnilises mõttes just sedamoodi, kuid ma olen täiesti kindel, et mitte kellelegi maailmas polnud Ian David ­McGeachy üks amputeeritud jalaga ülekaaluline alkohoolik. Inimesed tundsid ja vajasid teda John Martyni nime all hoopis millekski muuks – vajasid tema häält, et ette kujutada, milline muusika neile kunagi paradiisis mängida võiks. Kui ehk Martyni sõber ja tema tuntuima laulu “Solid Air” adressaat Nick Drake välja arvata, pole ilmselt keegi Briti populaarmuusikas kõnelenud seesuguse ebamaise, üleva nukruse keelt.

Tänutäheks sättis emotsionaalselt harimatu moodne aeg todasama laulu siia-sinna chill out-plaatidele meeleolumuusikaliseks hitiks, kuid omal moel tungis Martyni hääl kõigest läbi. Ta oli lihtsalt kogu aeg eemal. Sest seda häält koos sinna sisse sulanud folgi, džässi ja funk’i elementidega oli üldse raske mingi maise kehaga siduda, ehkki on tõsi, et Martyni viimased plaadid lubasid temas vana ja haiget meest ära tunda.

Nii et kuigi nüüd on meie ja tema vahelised piirid selgemad ja igavikulisemad kui iial varem, ei mäleta isiklikult ka minevikust ühtegi hetke, kus John Martyni muusika oleks kõlanud millegi vähemana kui kosmiline fantaasia. Võtke “Solid Air”, “Inside Out”, “One World” või “Grace And Danger” – need plaadid õhutavad tuba ja lasevad tähed sisse.