John Mole “Elu nagu kreeka ?. Lugu hullust koerast, inglise mehest, varemetest, retsinast ja ehtsatest kreeklastest”

Inglise keelest tõlkinud Kai Vaarandi. Varrak, 2009. 295 lk.

Tegu on klassikalise kolonisaatoriromaaniga, nagu neid nüüdsel ajal igapäevast igavat elu elavaile inimestele müüakse – lugu oma kodu rajamisest Kreekas. Kirjeldusstiililt on see jõulisem ja mehelikuma vaatenurgaga kui enamasti naiselikud Toscana-raamatud. Pole eriti ilulemist ega hingematvate vaadete vaimustust, on rohkem robustset kreeka argipäeva naturaalsete kreeka tüüpidega (näiteks lihunik), kes pole just antiikkangelased. On palju rasket tööd ja ouzo joomist tuleb sagedamini ette kui Itaalias elavatel välismaa prouadel veini limpsimist. Retsinat kulub muidugi ka.

Kreeklastele on arusaamatu, miks üks Londoni mees tuleb elama nende mõttetusse kolkasse, kust nad ise tahaksid ära pääseda. Pikalt on juttu vanade ehitusmaterjalide hankimisest ja kreeklaste viisist äri ajada, mis tähendab seda, et võõrast petetakse, nii kuis suudetakse. Selles pole midagi kuritahtlikku, see on lihtsalt üldine kolonisaatorisse suhtumise viis. Esitatakse tublisti keelenalju, mis tulenevad eeskätt kreeka keele oskamatusest. Robustse morbiidhuumoriga jutustab Mole matustest ja ühe kadunukese jälle välja kaevamisest. Kiiduväärt on põiked kohalikesse rahva­traditsioonidesse, kogu aur ei lähe toidukirjelduste peale ära. Leidub ka vaateid Kreeka ajalukku.

John Mole pakub head emotsionaalset pinget, haaravuselt on lugu võrreldav Frances Mayesi Toscana-raamatutega, Carol Drinkwateri ja ka Ferenc Máté samasse liiki kuuluvad kirjatööd on märksa igavamad. Raamat neile, kes tahavad lugeda Lõunamaa-unistuse realistlikumat ja robustsemat varianti kui tavalised Toscana-muinasjutud.