Jón Atli Jónasson näpib ­islandlaste tabuteemasid

Laupäeval muutus Hobuveski kalalaevaks, kaluriteks Linnateatri näitlejad. Näidendi autoriga kõneles Margit Tõnson.

Jaanus Rohumaa lavastatud Jón Atli Jónassoni näitemäng "Murdlainetus" jälgib kalalaeva meeskonda tööl ja puhkehetkel, klaustrofoobses, konfliktidealtis ruumis, sunnitud suhtlema, igatsedes iseendaga olla. Ise pärast keskkooli samuti põgusalt kalurileiba maitsnud Jón on Eesti lavaversiooniga väga rahul: "See oli ju tegelikult mõeldudki väikse naljana, vastukaaluks Islandi kalurite sünget elu hirmus tõsiselt kujutavale teatri- ja kirjandustraditsioonile. Mina viskasin siin kõik ühte patta - homofoobia, loomaporno, vägivalla, enesetapud (millest rääkimine on Islandil tabu), meesšovinismi, hulluse, ebausu. Aga näiteks Soome teatri lavastuses aeti tõsisemat joont - vaatajad olid kogu etenduse jooksul surmvaiksed, mõned nutsid. See ei olnud minu eesmärk küll mitte üks põrm."

Etenduse läbimängul käinuna võin kinnitada, et rusuma see tükk tõepoolest ei jää, ja seda just tänu Tõnn Lambi, Argo Aadli, Alo Kõrve, Margus Tabori nauditavale mängule. Ja ennekõike tänu väga laia ampluaaga Veiko Tubinale, kelle jaoks sekundiga charliechaplinlikust jämekoomikast hirmuäratavasse hullusesse sukeldumine pole mingi probleem. (Tubin vastutab ka lavastust hästi toetava muusikalise kujunduse eest.)

Jón nendib esietendusejärgsel hommikul vanalinna hotelli fuajees kohvi rüübates, et teater kui kunstiliik on täna­päeval luksus igal pool, mitte ainult tillukesel Islandil või natuke suuremas Eestis. Ja selle kunsti headust müüdud piletite arvuga mõõta ei saa. Või noh, ainult nii mõõtes pole tulemus adekvaatne. Teater kui lihtsalt meelelahutus, mis asetab end vaataja tähelepanu püüdmisel pigem ühte ritta televisiooni, või, palun väga, kas või bowling'uga, Jóni ei eruta - mis ei tähenda ­muidugi, et tema enda eksperimentaalsemates tükkides puuduks meelelahutuslik pool. Ja vähe pinget pakub talle ka teatriklassika - Ibsen, Strindberg, Tšehhov -, mida autoritruult ja esteetiliselt võluvalt, kuid ilma igasuguse loomingulise sädemeta on lavale seatud. "Niisugune museaalne teater leiab küll palju vaatajaid, aga mis on tema kunstiväärtus. Miski pole kivisse raiutud, kõike võib muuta."

Jónasson on avaldanud novellikogu "Katkendlik rütm" ja romaani "Pakase küüsis" ning lisaks "Murdlainetusele" ja "Saja-aastasele majale" on ta näidendite "Kummituste karavan", "Crowd ­Pleaser", "Rambo 7" ja "­Mindcamp" autor. Tema stsenaariumi põhjal vändatud täispikk mängufilm "Veresidemed" (2006) oli ka PÖFFi kavas. "Praegu olen ma juba palju rahulikum, ajan oma asja. Aga teatritee alguses - oi, kuidas iga näitemängu kirjutamisega edevus kasvas. Kõik need küsimused - miks nii vähe pileteid on müüdud? Miks see või teine kriitik niimoodi kirjutas? Kõik on teatris edevad. Tead seda vana anekdooti, et mitut näitlejat on vaja lambipirni vahetamiseks? Õige vastus on - viit. Üks vahetab, ja neli vaatavad pealt ning igaüks mõtleb, et oi kui palju paremini tema seda oleks teinud..."

"Murdlainetuse" juurde tagasi minnes, ühel päeval tuleb kalalaevale naine (Elisabet Tamm).

Naine laevas, laev põhjas? "Ma arvan, et tegelikult on seal taga meeste hirm end naisterahva ees liialt paljastada, mitte niivõrd ebaõnne kartus. Aga jah, sa ei usu, kui ebausklikud on kalurid, eriti vanem generatsioon. Näiteks, kui sa väga uppumist kardad, siis tuleb minna enne mereleminekut surnuaiale, noppida sealt rohtu ja panna seda oma saabaste sisse. Ära küsi, miks. Aga niisuguse ebausu juured on sügaval. Veel 19. sajandil, kui ikka külas mõni naine nägi halba und, siis järgmisel päeval merele ei mindud."

Miskit hullumeelset, seletamatut, müstilist, islandi filmi, muusika ja teatri kohal lehvib, see on selge. Mine ja võta kinni, kas selle põhjuseks on geneetiline kood, kaugus naabritest, karm kliima... "Murdlainetusse" on sisse kirjutatud tõsielust pärinev lugu, kuidas laeva kokk loopis ühel päeval kogu toidu üle parda, ilmus siis, kohver käes ja linnaülikond seljas, tekile ning palus endale takso kutsuda. (Näitemängus üks vaim teisele: "Mida me tegime? Mida me tegime? Me olime Newfoundlandi juures. Me lihtsalt lõime ta maha.")

Jón ei salga, et islandlased on ülimalt iseteadvad ja nad peavad ­tegema kõike omamoodi: "Teil on siin kõik harmooniline, aga meil! Reykjavíki arhitektuur on hullumeelne - iga maja ise värvi, ise stiilis, igaüks tahab erineda." (Soovitan tal selle peale jalutada vanalinnast natukenegi eemale, et näha seda eklektilisemat Eesti pealinna.) "Me ei karda oma identiteedi kadumise pärast, kuigi jah, praegu tuleb Islandil tegeleda ka integratsiooniga - palju on tulnud uusasukaid Poolast, Leedust, ka Eestist. Mis mind kummastab - sallimatust on palju. Läheb pereema hommikul saia ostma ja vihastab umbkeelse müüja peale, kes võib-olla alles eelmisel nädalal Islandile jõudis. Mis sa vihastad? See on ju ainult sai, näita käega... Natuke rohkem mõistvust ja kannatust on vaja. Ega islandi keel ei ole kerge. Ja kui mina läheks näiteks Soome elama, siis ma ei saaks seda keelt ka enne paari aastat selgeks."

Mis tema positiivse programmi paunakesse peale huumori ja tolerantsi veel kuulub, pärin edasi. "Ma arvan, et iga kord, kui looja midagi loob, siis see on juba iseenesest soov või püüd parandada seda, mis looja arvates on liimist lahti. Mingi ebakõla on talle ühiskonnas silma jäänud, ja ta tahab sellele tähelepanu juhtida. Kui pärast "Murdlainetuse" vaatamist inimene mõtleb, et me peaks ikka üksteist hoidma, meid on niigi vähe, siis on minu eesmärk täidetud." Mida ma oskan lisada? See sõnum kõlksub ka siinsel laiuskraadil päris kenasti.

1972. aastal sündinud Jón Atli ­Jónasson on üks tänase päeva enim lavastatud islandi näitekirjanikke. Isa oli kirjamees, ema näitleja, nii et huvi end just selles vallas väljendada tuli loomulikult. Tõeline teatrikirg tabas meest aga alles pärast Londoni teatri Royal Court dramaturgiakoolitusel osalemist. Praegu õpetab ta ülikoolis tudengitele Stanislavski süsteemi, natuke ka kirjutamist ja teatriajalugu.

Koostööd on ta teinud paljude väikeste alternatiivsete teatritruppidega, talle meeldib eksperimenteerida ning konventsioone lõhkuda. Ka on Jónile oluline viia lavale loomulikku, igapäevast keelt, mis ei kõlaks õõnsalt ja teatraalselt. Tema kirjutatud tegelased takerduvad tihti õige sõna ja väljendi otsimisel, seda leidmata matavad kimbatuse aga seda suurema sõnatulva alla.

Ta ei taha kirjutada tervele maailmale, teda huvitavad kohalikud lood, kuid need kohalikud lood on vähemasti mereriikide lavadel olnud ka laiemale publikule mõistetavad.

Björki ja Sigur Rosi kaudu oleme saanud põgusalt aimu, mis asi on Islandi hing. Jóni kirjutatud näitemäng Linnateatris lisab nii mõnegi värvi. Esietendus oli 15. märtsil.