Jon Hopkins on "ühe-mehe-ime", mitte "ühe-mehe-bänd". 25aastaselt on ta autoriteet ambientse elektronmuusika areenil ja ei jää millegi poolest alla vanadele olijatele nagu näiteks Brian Eno.

Viimasega teeb ta muuhulgas ka koostööd. "Insides" on küps plaat, mis on terviklik ja läbimõeldud, samas värske ja terav. Iga masina poolt toodetud heli on ellu äratatud ja igaüks neist annab oma panuse, täitmaks edukalt rolli, mida vaid vähesed instrumentaalipõhised plaadid täita suudavad - illustreerida tundeküllast elamist ennast. Siin plaadil on kägisevad uksed, vihane pilk, sügiseselt nukker klaver, armunutele omased sisemust raputavad sagedusvõnked, vinge kõnnaku rütmid ja salajane mõte. See on intiimne plaat. Eriti tähelepanuväärne on lugude järjestus, mis nõuab otsast lõpuni kuulamist. Minimalistlikud pildid ("The Wider Sun", "Autumn Hill") raamivad kuulaja ühelt ja teiselt poolt, andes samal ajal vabaduse leida üles üks eriline tunne. Seda tunnet tagaplaanil kandes saab seejärel liikuda läbi Hopkinsi muusikalise maastiku, mis on kirev ja ootamatu. Lõpus leiad üles mõtted, mille olid ammu unustanud. Ilus. 9