26.06.2009, 00:00
Jon Hopkins “Insides”
Tundeküllast elu illustreeriv elektroonika.
Jon Hopkins
“Insides”
(Domino)
Jon Hopkins on
“ühe-mehe-ime”, mitte “ühe-mehe-bänd”.
25aastaselt on ta autoriteet ambientse elektronmuusika areenil ja ei
jää millegi poolest alla vanadele olijatele nagu näiteks Brian
Eno.
Viimasega teeb ta muuhulgas ka koostööd.
“Insides” on küps plaat, mis on terviklik ja
läbimõeldud, samas värske ja terav. Iga masina poolt toodetud
heli on ellu äratatud ja igaüks neist annab oma panuse, täitmaks
edukalt rolli, mida vaid vähesed instrumentaalipõhised plaadid
täita suudavad – illustreerida tundeküllast elamist ennast.
Siin plaadil on kägisevad uksed, vihane pilk, sügiseselt nukker
klaver, armunutele omased sisemust raputavad sagedusvõnked, vinge
kõnnaku rütmid ja salajane mõte. See on intiimne plaat.
Eriti tähelepanuväärne on lugude järjestus, mis
nõuab otsast lõpuni kuulamist. Minimalistlikud pildid (“The
Wider Sun”, “Autumn Hill”) raamivad kuulaja ühelt ja
teiselt poolt, andes samal ajal vabaduse leida üles üks eriline
tunne. Seda tunnet tagaplaanil kandes saab seejärel liikuda läbi
Hopkinsi muusikalise maastiku, mis on kirev ja ootamatu. Lõpus leiad
üles mõtted, mille olid ammu unustanud. Ilus.
9