Jonsi “Go”
Soolokarjääri alustanud bändimehed satuvad tõelise loomavaatluse alla – kas ta valib vanad ja tuttavad joogirajad? Kas ta läheb püüdma uut saaki, või nokib juba tuttavas kohas lihtsalt kättesaadavaid marju edasi? Jonsi puhul on selge, et tema falsett, mis Sigur Rosile andis vajaliku dramaatilisuse, on alles ka siin, aga pudikeel on vormunud päris sõnadeks, ja muusika vokaali ümber täidab lubaduse, millele vaid vihjas Sigur Rosi viimane plaat nelja esimese looga (lastes seejärel sel lootusel puruks kukkuda). Jonsi murrab talveunekoopast välja rütmide, tempo ja optimismiga, ning siit on näha tema püüdlus astuda uude maailma (“Animal Arithmetic” ja “Around Us” on ju täiesti tantsulood näiteks), aga samas jääb ta jälle tukkuma lugudega, mis on Sigur Rosiga äravahetamiseni sarnased ja ei lisa midagi uut… Nii et nagu midagi on, aga mitte päris.
