Joodikud, laiskvorstid, taina­pead – aga ikkagi kangelased

Paul Kassi „Kesklinn“ kirjeldab politsei toimimist ajal, mis oli alles hiljuti, kuid mida paljud ei mäleta, paljud häbenevad ja paljud ei oskaks ettegi kujutada.

Ärgu see kõlagu etteheitena, aga tundub, et autor laskis käest võimaluse, millest paljud Eesti kirjanikud arvatavasti unistavad – luua midagi Eestile ainuomast, 

Scandinavian noir

’iga võrreldavat. Igapäevaelu 90ndate alguse Eesti politseis (ja politseiniku vaatenurgast kogu riigis) oli ilmselt nii ainulaadselt õõvastav, et ainest jagub. Volvoga sõitva, veini kulistava ja puhtaid riideid kandva Wallanderi seiklused on siin kirjeldatud reaalsusest sama kaugel kui diivanil GTAd mängiva

wannabe

-gangsteri elu päris kurjategija omast. Kirjutajal ju jutustamisoskust jagub, nagu ka meisterlikkust karakterite loomisel, oskust lisada õigel hetkel minoorset tooni.