Joone võimalused

Noor kriitik Eero Epner kirjutab, et joonistused kõnelevad meiega mitmel viisil.

Joonistuste näitus 2002 Tallinna Kunstihoones, lahti kuni 8. septembrini.

Raske on kõnelda nähtusest, mis oma olemuselt eeldab mitme kõne kooskõla, välistades ühe kõikehaarava vaatepunkti olemasolu. Ühisnäitus on kummastav vorm, mis sunnib vaatajat (või siis ainult mind) mugandama oma vaatamistraditsiooni, sest eri­nevalt üksiknäitusest, mis suudab välja joonistada ühe kunstniku/ gru­peeringu “sõnumi”, “hetkesei­su”, “olukorra”, seab mitmehäälne nähtus vaataja seisu, kus ta ei saa enam kasutada senist kogemust: puudub keskne tähistaja, mille ümber koondada kõik oma taju­meh­hanismidest saadavad signaa­lid, mille abil organiseerida nähtu üksusteks, salkadeks, bandedeks.

Joonistusnäitus tahab ja tõrjub mitut kõnet korraga. Grupi­näitusena – 72 autorit, öeldakse meile saatelehtedel, ja see on muljetavaldav juba iseenesest –, millel puudub üks keskne teema, hajuvad kõnelejad loomulikult eri nurki mööda laiali ja nähtuse korrastamine muutub vägivaldseks teoks, kus ühendusniite hakatakse otsima ja leidma sealt, kus neid pole.

Teisalt erineb kõneksolev välja­pa­nek tavalisest “ülevaatenäitu­sest”, mida ühendab vaid tüpoloogi­li­ne või kronoloogiline printsiip (nt maali aastanäitus). Korraldajad on li­saks tehnikale välja öelnud ka sel­le, et näitus on kantud eesmärgist pee­­geldada joonistuse intiimset ning vahetut olemust, seda eriti kunstni­kust tõukuvalt. Tõepoolest – visan­dina, n-ö ettevalmistava teo­na enne Tegu ennast tundub joonistus au­sam: kunstnik kannab paberile sel­le, mida ta võib, aga ei pruugi kasutada hilisema maali või maja üles­ehi­tamisel. Joonistus näib mõ­ne­ti va­ba, isegi hullumeelne olevat: te­mas näib valitsevat pigem korratus kui kord, pigem juhuslikkus kui põh­jus-tagajärg, pigem idee kui teos­­tus. Säärast laadi esindas siin­kir­­jutaja meelest kenasti Kelli Valk-Kagovere “joo­nistuse ge­nea­loogia”, kus näiliselt juhuslikku hakati edasi arendama, kaosesse too­di kord ning see, mis algas tüh­jusest, lõppes objektina. Ka Naima Neidre ja Villu Plingi “hullumi­sed lineaarsusest” ripuvad kusagil kontrollimatu ja kontrollitu vahe­peal ning pildiraam on tõepoolest pildi raam.

Ent ülevaatenäitus pee­gel­dab ka teistsuguseid joonistuse olukordi. Nii küsib Tiit Pääsu­kese tekst, kas joonistus on vaid tehnika, ning leiab ise, et oma siiru­se ja aususe tõttu tuleks joonistus tõsta eraldi esile. Teatav intiimsus, kunstniku ja tema poolt tehtu ühtesulamine, usk, et see, mis saab paberile, ripub rohkem kunstnikust ära kui “iseseisvamad” maal või skulptuur, tundus osale töödele joonistuse iseväärtusena. Nende jaoks polnud visand pelgalt eel­mäng, vaid mäng ise. Nii tundusid näiteks Lembe Rubeni tööd rääkivat “lakoonilise kõne” eelistest “barokse kõne” ees: olukorrast, kus napp keelekasutus toob pöördvõrdelisena kaasa kõne mõjuvuse, sümbolite sümboolsuse.

Sagedamini võis siiski tajuda, et joonistuse “vahetut” iseloo­mu väljendati just nimelt “ba­rok­selt”, mah­lakalt. Meenutades kas või And­rus Kasemaa sarja Päe­vi­kud, kus joonistuse kõne ulatus ise­gi ekspressiivsuseni. Meenuvad ka Priit Pärna sürrealismi-hõnguli­sed tööd, või Albert Gulgi peadpööritavad fantaasiad. (Viimasel ju­hul olen ma juba üpris kindel, et Gulk on ise joonistus, lahustunud pi­devasse joonistamisrütmi ja maa­ilmadesse, mis selle tegevuse seest sünnivad.) Pärna tööd pa­ne­vad ka küsima, miks on vahetu ise­loomuga joonistust kasutatud võrd­le­misi harva samamoodi “vahetu tajuga” seotud sürrealistlike taot­luste väljendamisel. Nii tundus, et joonistu­se intiimne iseloom seostus pigem hoolikalt teostatud visanditega, läbimõeldusega, “valmis” ning lõpetatud kunstiteostega, ja mitte niivõrd lakoonilise napisõna­lisuse ja seeläbi kõigehaaravusega.

Samas torkas silma mingi erili­ne pöörasuse või hullumeelsuse kaa­saskäimine joonistusega, mis loo­mulikult eeldab pigem palju­üt­le­mist kui hillitsetud vaikimist ja tä­hendusrikast noogutamist. Nii tundusid ka Peeter Ulase tööd segipaisatud meele karikatuuridena ning võlusid samavõrra kui Valeri Vinogradovi näiliselt vaoshoitud traktaat joonistamisest. (Ehk tunduski Vinogradovile, et joonistusest joonistada on liiast, et parem on kasutada teist märgisüsteemi ja ligi­neda kusagilt mujalt?)

Mitme kõne sissetoomine ulatus ka tagaruumi, kus võis jälgida teatud “joonistuse sotsioloogiat” ehk viisi, kuidas tavainimene joonistusega suhestub. Raske ja tobegi oleks leida mingeid ühisliine, min­geid ühiseid punkte, millest ena­mik joonistajaid tõukunud oleks. Ehk vaid see, et enim tehti figuurijoonistust, mõned imitee­ri­sid aga värvi ko­halolu. Ilmselt laste poolt tehtud püüdsid tabada ini­me­se juures kõi­ge olulisema (s.t tähtsamad inim­keha osad: kaks jalga, pea, kõrvad, sil­mad jne), hiljem oli aga näha ju­ba taotlusi teha “kunstipäraselt”, mida võiks soovi korral nimetada ka väljajätteliseks lähenemiseks joonistusele: püüd rõhutada joonega ai­nult teatud ilmeid, olukordi, poose.

Ja hoolimata “omapäi liikuvate joonte” arvukusest torkas silma, et näitusel oli teatud “vanameisterlik­kuse” hõngu. Ehk on liiast kõnelda joonistuse suuremast natuurisõbralikkusest, sellest, et joonistamine haa­kub mingil kummastaval moel tegelikkusega paremini kui maal või lainurkobjektiiv, ent ometi. Joo­nistus on näituse põhjal otsustades kahtlasel moel ka iseendaga seotud, joonistuse enda olemust reetev.