Tõlkinud Ruth Lias.
Vagabund, 240 lk.


José Ortega y Gasseti filosoofiast ja esteetikast oli eesti keeles esmakordselt lähemalt juttu minu ülevaateartiklis 1974. a Loomingus. Kakskümmend aastat hiljem ilmus seesama raamatus “Hispaania vaim”. Olin üllatunudki, kui üks selle toonastest retsenseerijatest pihtis, et kõigi artiklite-esseede seast oli talle ikkagi kõige sügavamat muljet avaldanud just käsitlus Ortega y Gassetist. Selleks ajaks olid Ruth Liase vahendusel Akadeemias ilmunud ka esimesed esseed Ortega y Gassetilt endalt, nende seas hispaania filosoofi kõige kõmukamaid kirjutisi “Masside mäss” (8–12/ 1991, 1– 2/1992) – mis nüüd kõigiti seda väärivalt on “Avatud Eesti Raamatu” sarjas raamatukaante vahele köidetud.
Kõrvuti Miguel de Unamunoga on Ortega y Gasset XX sajandi hispaania tähtsaim mõtleja, ühtlasi erinedes Unamunost oma mõtte tugevama universalistliku kallaku poolest. Tema filosoofia pole nii väga “hispaania asi”, seda on ärksamad vaimud kaugelt väljastpoolt Hispaania piire märganud. “Masside mäss” ilmus algupäraselt küll juba 1930. aastal, kuid selle järelduste juurde pöördutakse postmodernsestki ajast üha tagasi. (Näiteks ongi seda Sirbi “mustal veerul” mitut puhku teinud meie Mati Unt.) Muidugi pole Ortega y Gasset kunagi saanud taoliseks filosoofiliseks moeloojaks nagu uusimad prantslased Roland Barthes, Jacques Derrida või Michel Foucault. Ent tundub küll, et Lääne “keskustest” levitatud postmodernistlikud moetrendid, olgu keeleidealism või keha-determinism, on tänaseks lõplikult tupikusse jooksnud. Nende vastukaaluks võiks Eestilegi – Euroopa “piirialale” – palju enamat öelda Euroopa teiselt “äärelt” johtunud Ortega y Gasseti ratsiovitalism.
Seda enam, et erinevalt moodsate filosoofide enamikust oskas Ortega y Gasset – see “eliidifilosoof”, nagu teda kord imetledes, kord põlastades on nimetatud – päris sügavaid uurdeid mõttemaastikesse jätta n-ö lihtsamale lugejale täiesti juurdepääsetava esseistliku väljendusvormi kaudu. “Masside mäss” on selle suurepärane näide.