Jostein Gaarder “Apelsinitüdruk”
Norra kuulsaima kirjaniku uudisteose algus on vähetõotav. Surnud isa ahistab oma lähedasi vana punase lapsevankriga, mida ei tohi mingil tingimusel minema visata. Peagi selgub, et põhjuseks on vankrisse peidetud raamatupaksune kiri pojale. Loeme vaese pojaga enesehaletsuslikku teost apelsinitüdruku jahtimisest, kannustatuna vaid koolnu nõudmisest: “Kui mina olen suutnud need read paberile panna, siis pead sina neid ka suutma lugeda.”
Aga tasapisi läheb järjest huvitavamaks. Gaarderile omane filosofeeriv isategelane loob pojaga intiimse sideme läbi kosmoses hõljuva Hubble’i teleskoobi, mõtiskledes taas kord eksistentsiaalsete teemade ning elu juhuslikkuse üle. Sedapuhku vaevavad teda süümepiinad pojale elu kinkimise pärast, teades, et see käsitamatu kink võetakse varsti tagasi. Isa soovib postuumselt poja nõusolekut eksisteerimiseks muinasjutus, kus on ainult kaks võimalust: kui valid elu, valid ka surma. Elumuinasjutu reeglitest ei tulegi aru saada, neid tuleb vaid täita, sest ainult nii võivad täituda lootused. Isa pole kindel, kas on hullem millestki kallist ilma jääda või seda mitte kunagi omada ning hoiatab poega tüdrukute eest, kes pole võimelised maailmakõiksust läbi ripsmetušši nägema ega aduma, et tegelikult hõljume tühjas ruumis.
Vaikselt, aga kindlalt muutub “Apelsinitüdruk” nii põnevaks, et ei saa pidama enne, kui kõik on läbi. Gaarder soovitab igaühel ka isiklikust muinasjutust ja eksistentsiaalsest juhuslikkusest pisut aimu saada ning uurida oma vanematelt, kuidas nood tuttavaks said. Seda muidugi, kui nad veel surnud pole.
