Jõud on suur, aga seda on vähe

“Jõud”. Autor ja lavastaja Uku Uusberg
Osades Ivo Uukkivi, Louie Digman, Mait Joorits, Lauri Kaldoja, Mikk Jürjens, Ott Kartau, Argo Aadli, Alo Kõrve jt. Esietendus 8. augustil 2010 Jänedal Pulli tallis MTÜ R.A.A.A.M egiidi all.

“Jõud” on järjekordne lüli Eesti tormiliselt õide puhkenud autoriteatri meespeategelase identiteediotsingutele keskendunud lugude pikas ketis. (Äsja nähtuist näiteks veel Andres Keili “Kristjan-Jaak laskub maa peale”, vanematest Ivar Põllu “Ird, K.”, Mart Aasa “IDentiteet”, Uku Uusbergi enda “Pea vahetus”.) Nii et ma kardan selle teema totaalset ammendumist juba algava hooaja jooksul.

Kunagi kirjutas Andrus Kivirähk (Ivan Orava suu läbi) Edgar Savisaare kohta: “Käisin Niguliste kirikus rahunemas, vaatasin “Surmatantsu”. Iga teine figuur pildil oli surm. Pärast, kui tänavale tulin, vaatasin möödujaid, ja siin oli iga teine inimene Savisaar. Nii vilkalt sahkerdas.” Uusberg on Surma ja Savisaare väärikas mantlipärija Eesti teatrimaailmas – ikka mängimas, lavastamas, kirjutamas, lühidalt: vilkalt sahkerdamas. Tundub, et seekord oli autoril täispika näidendi jaoks kas liiga vähe mõtteid või liiga vähe aega nende realiseerimiseks.

“Jõu” esimene vaatus esindab Uusbergi loojaisiksuse tugevamat, teine nõrgemat poolt. Esimeses mõjub kõige vägevamalt ligi 30 mehe järkjärguline lavale ilmumine (kavalehel on 29 nime, ise lugesin kokku 32). Peategelaseks on proosakirjanik ja USAs filmirolliga kuulsaks saanud Herbert Aab (sündinud 8. juulil 1969 ehk täpselt nädal pärast teist kuulsat proosakirjanikku Olavi Ruitlast), keda kehastab Ivo Uukkivi. Temaga on lood halvad, sest ta on kaotanud oma juured ja põhimälu. Kui Ivar Põllu kohta on ainult spekuleeritud, et ta tegi teatri oma sõpradele töö andmiseks, siis Uusbergi näidendi puhul võib seda kindlalt väita. Umbes pooled osalejatest on ju statistid. Kuna kõik 32 jäid lõpuni kangekaelselt lavale, polnud neil seal midagi targemat teha kui ümber rivistuda ja laulda.Pärt Uusbergi koorimuusika omaette ei olnud halb, aga süžeega seotud polnud see kuigivõrd ning mida edasi, seda rohkem mõjus venitamisena. Küll kandis näidendi väärikalt välja teine auditiivne diskursus – “raadiosaade” Herbert Aabiga.

Esimeses vaatuses olid aktiivsetes – ning mis peaasi, üksteist mittekordavates – rollides ka Herberti painajad ja lihtsalt segajad. Eriti Argo Aadli ja Alo Kõrve lahutamatu tandem, ning vähemalt üks nende lause – “Kuidas on sinu nimi, Herbert?” – võiks jääda eesti metatekstide klassikasse. “Jooksin oma arutluskäiguga liiva... ja see liiv voolab sinuni, Herbert” ning veel mitmed aforismipärlid muutsid teksti ja tegevuse kummastavaks, kuid mitte elust irdunuks. Esimese vaatuse muutis põnevaks ka isikute ja isikutegruppide vaheline pinge, mida teises vähem oli.

Lõpp oli ühtaegu loogiline ja kentsakas. Et Aab leiab identiteedikriisist väljapääsu Frank Sinatra kuulsaima laulu “My Way” abil, on muidugi banaalne. Aga mingit vastuvõetavamat varianti vist polegi. Ei saa ju lubada, et nii tore mees jääkski identiteedita, ega samuti mitte seda, et identiteet sootuks põhjendamatult tagasi tuleks.

Sisututvustuses (täpsemalt Herbert Aabi “elulookirjelduses”) öeldakse: “...tema looming pole kõnetanud kaugeltki kõiki.” “Jõu” kohta võib öelda, et kui see ka kõiki kõnetab, siis on kõne ise liiga napp ja vähese uudisväärtusega. Sobib ka tsiteerida huumoriklassik Harri Lehistet, kes olla nõukogude ühiskonna kohta öelnud: “Jõud on meil suur, hirmus suur. Aga seda on vähe, kole vähe.” Kui võrrelda “Jõudu” malepartiiga (milles on laual ju samuti 32 tegelast), võiks kommenteerida: “Hoogsate kombinatsioonidega põnev avamäng katkestati mõlemale poolele paljulubavas seisus. Katkestusseisu jätkamisel tüüriti partii aga rahulikult viigisadamasse.”