Jazz4Jed Tim Dickeson/Pressimaterjalid

Jazzkaarel esineb 28. novembril kitarrist Wayne Krantz, keda on nimetatud „kitarristide kitarristiks“ ja „muusikute muusikuks“. Alustanud küll psühhedeelsest rokist, olid tema esimesteks eeskujudeks kitarristid Pat Metheny, Jim Hall ja Mike Stern. Tema lemmikkoosseisuks on kujunenud trio, mis võimaldab Krantzil avada kogu oma improvisatsiooniline maailm täies ulatuses. Krantz on isikupärane mängija, kes püüab olla eriti autentne. See viis ta muusikalistest eeskujudest loobumise ja väga isikupärase muusikamaailma loomiseni. Kui aga siiski püüda kirjeldada seda muusikalist maailmaruumi, milles ta liigub, siis võib rääkida John Scofieldist ja Bill ­FrisellistJimi Hendrixist ja Jeff Beckist. Kitarrist Riho Sibul iseloomustas teda nii: „Wayne Krantz on ainulaadne kitarrimängija. Kuigi ma seda g-sõna ei julge juba ammu tarvitada, meenub Krantziga seoses üks Theolonius Monki lause: „Geenius on see, kes on kõige rohkem iseenda moodi.“ Wayne Krantz andis Eesti Ekspressile lühikese intervjuu.

Olete pühendanud oma elu kitarrile. Mida kitarr on teile tagasi andnud kui inimesele ja muusikule?

Saanud olen peaaegu kõik selle, mis ma täna olen. Kitarrist Vernon Reid ütles kord umbes nii, et muusika on raske tee iseenda tundma õppimiseks, kuid see on hea tee. Ma olen temaga nõus. Kitarr on peegel, kristallkuul, tööriist, nõuandja, megafon, armuke, põgenemistee, obsessioon, sõber. Tunnen ennast väga õnnelikuna, et ta on minu elus olemas.

« Avalehele 0 Kommentaari