“Jõin vist õhtul liiga palju kohvi,” mõtles ta.

Üsna varsti sai ta aru, et kohvi joomisega see seotud ei ole. Ingel ise näis tema käest midagi tahtvat, kurvalt nagu koer. Tal oli sees mingi saladus, midagi rohkemat kui pealispinna, selle värvitud kesta järgi arvata oskaks.

“Sõna otseses mõttes, eks ole,” ütles Indrek kujule.

See ei vastanud.

Indrek oli püüdnud viimastel nädalatel kuju kohta rohkemat teada saada, kes ja kus on selle valmistanud, kas on vahest teisi samasuguseid, aga tulutult. Ei olnud valmistajatemplit, vanakraamikaupmehed ega kunstikaupluste müüjad ei osanud midagi öelda. Ka internetist ei leidnud ta ühtegi viidet.

Kuju ise oli üsna suur ja raske, aga tegelikult – väljast – täiesti tavaline. Portselanist, maneerlikult hingestatud näoilmega, võibolla isegi kuidagi ebaloomulikult ekspressiivne, aga need kujud kippusidki sellised olema. Helekollaste krässus juustega, nöbinina ja roosade põskedega, paluvalt kokkupandud kätega. Indrek oli mõelnud selle peale, et kas sada aastat tagasi kujutati lapsi ja ingleid piltidel ja kujukestena niimoodi selle pärast, et nad võiksid sellised olla, ideaalis, või olid sel ajal lapsed tõepoolest niisugused. Praegusel ajal ei olnud ta kusagil – ei Eestis ega välismaalgi – näinud selliseid lapsi, aga millegi järgi kunagi neid kujusid ju tehti, ega neid päris puhtast fantaasiast ka ei võetud? Isegi kui kujutati ette ideaale, mitte reaalsust, siis fantaasia on ju selline asi, mis paneb uue kokku olemasolevatest tükkidest, neid ekspressiivseid ilmeid ja maneerlikku hingestatust ei saanud kunstnikud niisama välja mõelda. Aga võibolla oli see tummfilmide esteetika mõju? Nendes kujukestes on tõepoolest midagi tummfilmilikku – samamoodi kui tummad ja kahvatuks mingitud nägudega näitlejad filmilinal, püüavad need kiiskavvalged nipsasjad vaatajale midagi öelda oma ilme ja olemuse abil. Sest häält neil ei ole.

Ta ohkas ja pani rätiku kuju peale tagasi. Selle näo seletamatu ilme tekitas temas järjest suuremat ebamugavust.

Ingli kuju oli Indrek saanud päranduseks oma vanatädilt Margilt. Margi ei olnud tema pärisnimi, aga mingil põhjusel olid kõik vanaonud ja vanatädid saanud oma keeruliste ja pisut saksikute nimede asemel endale kentsakad ja justkui ülekompenseerimise tõttu eksimatult talupoeglikud hüüdnimed. Margi, Värdi, Tiiu. Indrek teadis üht vanatädi Tiiut, kelle tegelik nimi oli hoopis Amalie. Margi pärisnimi oli olnud Margareta.

Margi oli päris kaua elanud keerduvate puust treppidega ja pimeda trepikojaga agulimajas, teisel korrusel. Indreku jaoks oli see lihtsalt üks vana korter, mis lõhnas kopituse ja eetri järele, kus veidra hõlstiga tädi ringi kohmis ning tema vanematele kohvi pakkus. Tuba ja väike köök olid mõlemad viimase võimaluseni mööblit täis: ümarate nurkadega funkstiilis kapid, kandiliste jalgadega raske tammepuust laud, kaks seinakella ja maalid, mis katsid peaaegu kogu veel vaba tapeedi, ja muidugi portselanist jõuluingel. Margi elas seal üksinda, isegi kassi tal ei olnud.

Tema ärasaatmisel pidas pastor miskipärast eriliselt tähenduslikuks, et kadunuke oli elanud korteris. See lause oli kõlanud nii võõralt ja veidralt, matja oli lausunud selle nii suure paatose ja tunderõhuga, et Indrekule jäi see ainukese asjana Margi matustest meelde.

“Ja siis pidi ta elama korteris...”

Vahest oli Margi õde, kes oli Rootsist tulnud, vaimulikku instrueerinud, äkki isegi välja kirjutanud selle lause, sest kust mujalt see võõras inimene oma musta kuue ja laululehtedega oleks niisugust asja öelda osanud? Taibanud sellel tühisel faktil peatuda, justkui võtaks ta niiviisi kokku kõik need aastad, millest Margi oma kirjades ei kirjutanud. Margi kirjutas seal ju vaid asjust, mida mäletas elust talus, kuidas nad olid koolis käinud ja mis nende koolikaaslastest on saanud, mida tal oli oma vanematest ja sugulastest meeles, vahepealsetest aastatest ei rääkinud midagi. Indrek oli neid ümmarguse ja koolitatud käekirjaga täiskirjutatud pabereid mitu korda lugenud, nii- ja naapidi, et äkki tuleb sealt midagi välja ka inglikuju kohta, aga seda ei olnud Margi sõnagagi puudutanud. Võibolla ta ei teadnud sellest ka ise midagi.

Margi korter oli Indreku jaoks kogu aeg olnudki eelkõige jõuluingel. Sel ajal kui vanatädi tema vanematele köögis kohvi valmistas ja nad juttu ajasid, istus Indrek üksinda toas kõrge voodi peal, mis oli kaetud kuldse ja kange päevatekiga, ja vaatas inglit. See oli kõige lähedasem mingile mänguasjale seal ruumis, sest vanatädil ei olnud endal lapsi ega selle tõttu ka mingisuguseid laste asju. Isegi lasteraamatuid tal ei olnud. Ingel oli Margi magamistoas peeglikapi peal ja vaatas Indrekule otsa nagu paludes või midagi küsides. Indrek tõstis alati kuju üles ja uuris seda altpoolt, põhja all oli ümmargune auk, kust paistis pimedus. Kui ta oma lapsesõrme sinna sisse ajas, oli tunda vaid siledat portselani, ei midagi muud.

Aga seal oli kogu aeg midagi veel olnud, teadis Indrek nüüd tagantjärele.

Nad olid alati käinud Margi juures jõulude paiku – alati seostus seal käimine külmas bussis sõitmisega ja bussijaamast läbi linna agulisse rühkimisega. Isa oli teda salvoka peal mööda kõnniteed vedanud, tal olid kotid toidukraamiga ja muu sellisega süles. Nad jõudsid tavaliselt päeva ajal ja läksid tagasi õhtul. Indreku vanemad askeldasid köögis ja uurisid, kuidas tädil elujärg on, kas ta saab ikka siin niiviisi üksinda hakkama, Indrek aga istus ja püüdis tasapisi hämarduvas magamistoas kuidagi aega mööda saata. Mingil hetkel tuli isa ja vaatas üle ukse.

“Mis sa istud seal pimedas?” ütles ta ja pani tule põlema.

Indrek pilutas silmi. “Hakkame juba minema?”

“Ei, tule söö, meil on bussini veel aega.”

Siis pidi Indrek sööma köögis sibulaga toorelt praetud kartuleid, laud oli talle liiga kõrge ja kahvel harjumatult suur. Pärast seda läks ta tuppa tagasi ja katsus endale mingit tegevust leida, aga peale ingli ei olnud seal mitte midagi huvitavat. Riiulis olid ainult ilma piltideta raamatud ja kuigi seintel olid pruunides ja hallides raamides pildid, tundusid need talle kuidagi tuhmid ja seal kujutatud maastikud õudsed. Kappe hoidis Margi kogu aeg lukus.

“See ingel on jõuluingel,” ütles vanatädi.

Indrek vaatas talle otsa ja ei öelnud midagi.

“Need inglid käivad jõulude ajal ja sosistavad sulle saladusi kõrva. Maarjale, Jeesus Kristuse emale, kuulutas ingel, et talle sünnib poeg.”

“Jumalat ei ole olemas,” ütles Indrek.

Kui ta tagantjärele mõtles, siis ei suutnud ta endale kuidagi seletada, miks ta just nii pidi ütlema ja kuidas ta üldse oskas niiviisi vastata. Samal aastal oli tal vist veel viimast korda jõuluvana käinud ja kuigi ta sai aru küll, et see on tegelikult isa, oli ta ikkagi olnud närvis luuletust lugedes ja väga rõõmus, kui ta selle eest kingituse vastu sai.

Ta ei mäletanud, kas vanatädi vastas talle siis midagi või mitte, aga episood ise ja see tunne olid siiani väga selgelt meeles. Kui ta pärast Margi surma läks koos isaga korterit koristama ja nad sorteerisid kraami äravisatavate ja laialijagatavate asjade hunnikutesse, siis tuli see lugu talle inglit nähes kohe meelde ja Indrek otsustas kuju endale võtta. Keegi teine seda muidugi ei tahtnud ka.

Üldiselt selgus kodus kohe, et tal pole sellega midagi peale hakata, ingel oli liiga suur ja liiga kitšilik, et teda igapäevaselt riiulis hoida. Alles jõulude eel jäi kuju talle uuesti silma, kui ta kuuseehteid otsis, ja ta tõstis ingli ikkagi panipaigast välja, peeglikapi peale. Üsna kummaline, aga tema enda lapsed tundsid kuju vastu kohe väga suurt huvi – kuigi neil oli ju muid mänguasju küllaga. Nad võtsid selle kuuseokstest pärja keskelt ära, üritasid põhja all olevasse auku sisse vaadata ja sinna kommipabereid toppida.

“Vaadake ettevaatlikult, et te katki ei tee,” ütles Indrek. “Ja ärge sinna pabereid toppige, pärast ei saa neid keegi kätte.”

Lõpuks oli ta ise ju selle ingliga sama vanalt mänginud, kuigi, praegu vaadates tundus küll pisut kõhedusttekitav see uudishimu. Ilmselt selle tõttu ei olnud ta ka eriti ehmatanud, kui natukese aja pärast teisest toast kostev seletamine ja vaidlemine lõppes äkki tuhmi kõlksatusega. Vaikus ennustas pahandust. Kui ta vaatama tuli, siis olid lapsed kuju juba kuuseokste vahele tagasi pannud, kuid mõrad selle külgedes olid väga selgesti näha ning alt servast oli suur tükk puudu.

“Ta hakkas seda minu käest ära kiskuma ja siis see kukkus. Mina ei ole süüdi.”

“Ta hoidis seda kogu aeg enda käes ja ei andnud seda üldse mulle.”

“Sina kiskusid mind.”

Indrek kükitas maha ja korjas ettevaatlikult killud kokku. Võibolla saab need veel tagasi liimida. Sellistel puhkudel ei osanud ta alguses kohe ei pahandama hakata ega midagi muud öelda, vaid katsus lihtsalt aru saada, mis siis ikkagi täpselt katki on. Tavaliselt tuli kahjutunne veidi hiljem. Ta valis teravate servadega prahi hulgast kõige suurema tüki ja katsus seda sobitada puuduva koha peale. Saab vist küll tagasi liimida.

“Olete ikka tüübid küll.”

Tükk istus päris ilusasti, kuid veidral kombel paistis seal, kust kild oli välja kukkunud, mitte kuju hämar sisemus, vaid hoopis maalitud ja helkivalt sile portselanipind. Indrek võttis kuju kätte, selle sisse tekkinud praod krigisesid kergelt, justkui polekski ingel enam keraamika, vaid liigenditega ehitatud puunukk ning püüdis auku valguse poole keerates kuju sisse vaadata. Praost paistis veel üks teine ingel, mis oli nagu väiksem matrjoška suurema ingli sees. Indrek ei näinud küll selle ingli nägu, aga riided ja palveasendis käed paistsid üsna sarnased olevat. Segaduses pani ta ingli tagasi kuuseokste vahele.

“Minge nüüd teise tuppa,” ütles ta lastele. “Mis ma teile rääkisin, et ettevaatlikult tuleb mängida. Vaadake, mis nüüd juhtus.”

See lause ei tähendanud muidugi suurt midagi, ei laste enda ega ka mitte Indreku jaoks, aga ta lihtsalt ei osanud midagi muud öelda. Kui tema väike oli, siis ütlesid vanemad talle täpselt samu lauseid ja tema ei saanud nüüd kuidagi teisiti, kui neidsamu lauseid ikka ja jälle öelda. Kuigi vahel tundis ta end selle pärast nagu mingi automaat, kes teeb asju, ilma et aju juhiks.

“Sigrid!” hüüdis ta. “Tule korra siia.”

Ta seletas oma naisele, mis ta oli kuju seest avastanud, ning see piilus samuti praost sisse.

“Seal võib idee poolest olla ju terve hulk selliseid kihte,” pakkus Sigrid.

“Veider, ma ei ole küll sellisest asjast kunagi kuulnud,” ütles Indrek.

“See oli su vanatädi kuju, jah?”

“See oli Margi oma jah, oli tal kogu aeg kapi peal. Või mine tea, äkki oli tal see vaid jõulude ajal väljas. Ma ei tea, kust ta selle saanud oli.”

“Kas see sisemine kuju on täpselt samasugune või?”

Indrek kehitas õlgu. “Ei näe, ega ma ei hakka ju seda välimist päris ära lõhkuma? Aga ega kuidagi teisiti seda vist teada ei saa.”

“Nojaa, aga mingis mõttes oleks huvitav...”

Millalgi siis hakkaski ta öösiti üles ärkama. See mõrade taga peidus olev sisemine kuju ei andnud talle rahu, vaatas teda. Indrek pani inglile seetõttu isegi ööseks rätiku peale, aga see ei aidanud kuigivõrd. Ikka ja jälle tuletas ingel end meelde. Indrek vaatas kuju sees olevaid pragusid ja mõtles, et kui väga ettevaatlikult kangutada, siis võiks siit need välimised tükid üsna tervelt kätte saada. Põhimõtteliselt võiks siis ju selle välimise kuju pärast uuesti kokku liimida, praegu on praod juba nii ehk naa sees, ega seal enam suurt vahet ei ole. Aga ta muidugi ei teadnud, äkki võib lõhkumise käigus pisikesi kilde tekkida ja nende kokkuliimimine jääks kindlasti kuidagi inetu.

“Peaks kellegi käest uurima,” otsustas ta.

Ta oligi küsinud keraamikute käest ning need seletasid, et kuju kokkuliimimine on võimalik, epoksiidiga saab üsna ilusaid tulemusi ja idee poolest saab puuduvaid kohti ka asendada. Nii et, kui tal tahtmist on, siis võivad nad aidata välimise kuju katki teha ja siis uuesti üles ehitada. Ütlesid, et lõpptulemus jääb nagu praegu või isegi parem, korralikult liimides ei jää praod peaaegu üldse näha.

Indrek tänas neid, aga ei suutnud siiski hakata kuju ise ära lõhkuma. Nii nagu lapsed seda olid teinud, see tundus talle kuidagi mõistetav, aga ise ettevaatlikult haamrikesega kuju vastu koksamine tekitas kõhedust. Kuigi ta teadis ju väga hästi, et ega see kuju midagi ei tunne ja tegemist on vaid põletatud ja värvitud saviga, näis talle ikkagi, et ta teeb niiviisi kellelegi haiget. Sealjuures vaatas ingel talle paluvalt etteheitva näoga otsa, nagu ta oleks juba midagi valesti teinud.

“No olgu.” Indrek tõusis voodis istukile.

Terve Margi korteris elatud elu, terve tema enda elu oli see teine ingel seal sees peidus olnud. Oli kogu aeg olemas, ainult mitte keegi ei teadnud sellest. Või äkki Margi teadis siiski? See ingel pidi talle saladusi sosistama, või vähemalt nii oli tädi ju Indrekule öelnud.

Kas teine ingel oligi see saladus? Ilma välimist lõhkumata ta seda teada ei saa.

Indrek tõstis rätiku kuju pealt ära. Sigrid magas, üks lastest köhis, ingel vaatas talle tõsiselt otsa.

Ta oli välja otsinud Margi kirjad, mis see oli oma õele saatnud, ja vaadanud vanu fotosid, kus pidulikes riietes tüdrukud ja poisid vaatasid samasuguste tõsiste nägudega kaamerasse, kus pisut kangestunud poosides istusid inimesed toas laua taga. Kirjades ei olnud aga ingli kohta midagi, kujukest ei olnud ka ühegi foto peal, kuigi mööbel oli tuttav. Kust kohast oli Margi selle ingli üldse saanud? Ja oli sisemise ingli sees veel mõni ingel?

Kas ta peaks tõesti kätte võtma ja ingli puruks lööma? Mida ta sellest teada saaks? Võibolla ta kõige rohkem kartiski, et ei saagi midagi teada – et ongi lihtsalt selline tobe ja mõttetu kuju. Aga vahest pidigi ingel olema just niisugune, varjates tõde?

Ta ohkas, pani rätiku ingli peale ja läks tagasi magama.