Juba viies kuu

Seitsmeteistkümnendat nädalat jookseb kinos (Tallinna kobarkinos ja Tartu Ekraanis) prantsuse film „1+1“ “( Intouchables, 2010) ületades meie oma komöödia „Vanad ja kobedad“ kestvusrekordi kolmteist nädalat.

„1+1“ põhineb kahel heal näitlejal. Ratastoolis miljardär, halvatud kaelast jalgadeni (Francois Cluzet), võtab endale hoidjaks neegri Pariisi põhjakihist, kes on äsja vanglast vabanenud (Omar Sy).

Vaene neeger on jõuline ja vitaalne. Ta tuleb teisest maailmast ja rikkur tunneb lõbu oma keskkonda õrritades. Prantslased jõudsid vaatajaterekorditeni ja andsid mustanahalisele osalisele Omar Sy’le aasta parima näitleja Césari auhinna. Ameerika Ühendriikide jaoks aga ületas film poliitilise korrektsuse piiri, sest ameeriklastele meenutas film „Onu Tomi onnikest“, kus truu koduori kehastab kõiki klassi- ja rassistereotüüpe, ja kriitikud leidsid omalt poolt, et mustanahalist näidatakse nagu etendust korraldavat ahvi. Ometi on ju afroameeriklased nüüd täisväärtuslikud USA kodanikud nahavärvist sõltumata! Prantslastele, vanale koloniaalrahvale, tuletas film pigem meelde nende populaarset lasteraamatut „Elevant Babar“ (1931), mille peategelane - õilis metslane - omandas suuremeelse prantsuse vanadaami käe all suurlinnas tsiviliseeritud kombed ja sai elevantide kuningaks – just sel viisil, nagu sobinuks ühele tublile frankofiilsele suguharupealikule. Publikule aga, tahaks väga loota, läks film peale kui lugu kahest nurka aetud inimesest ja nendevahelisest vendlusest, Oli see ju Prantsuse revolutsiooni üks suur unistus, mis rasketel aegadel ikka ja jälle ellu ärkab.

Film „1+1“ on žanrilt komöödia ja naljal on omadus ikka kedagi ärritada. Oli ju ka Eesti Ekspressi koonduslaagri nali õieti kriitika igati lubamatu ja jõhkra reklaaami aadressil. Kuid reageerigutes unustati ära lähtekoht ja EE kriitikast tehti tõsimeelne statement. Hämmastav!