Mida suurem on seejuures ilmne ambitsioon, seda hõlpsamalt võib lõpptulemusega just kunstiliselt alt minna. Ja Avoid Dave’il paistab tahet olevat, aga ma ei saa aru, kuhu see täpselt sihitud on. Kui tundubki, et mekk tüürib nagu tasakaalu poole ja korraks tuleb pähe Flying Lotus ja ta bassid, isegi jazz-silitus, siis selle mõtte võib äkitselt halvata mõni cheesy petusaund, autorile teadmatu apsakas, võimalik, et tegelike loomeallikate reetja. Või siis rikub lootuse üks 90ndate boyband’i stiilis kuiv ja kohatu vokaalne vahehõige. Kõik saundid ja suurem osa kompositsioonilistest võtetest alluvad hüpermoodsa tarbemuusika arengureeglitele.

On märke, et vastselt selgeks õpitud efektid ja tehnoloogilise töötluse nipid on püüdlikult rakendusse lastud. Noh, nagu oleks tegu mõne teada-tuntud salvestusprogrammi uue versiooni tehasenäidetega. Et justkui peaks kasutama ära mingi kindla hulga laokil olevaid osiseid, ilma, et nendega tegelikult midagi pihta oleks hakata. Okei, me nägime ära, mis on sinu arsenalis, aga palun näita nüüd, kuidas seda võiks natuke vähem ahnelt, võib-olla isegi vähem edvistades ja kompaktsemalt edasi anda. Seepärast mõjub näiteks albumi lõpuosa “Fantasy” värskendavalt – aega on rohkem, elus käteplaksud tekitavad ruumilist dünaamikat ja juhuideed pole võimust võtnud. See pole kindlasti albumi parim lugu, aga sarnaselt külma närvi oleks oodanud ka plaadi parimate ideede kultiveerimisel.

Puhtalt julguse eest niivõrd eklektiliselt moodsa lähenemisega üritada väärib Avoid Dave kiituskirja. Mul oleks väga hea meel, kui nad saaks korralikult raadioaega. Sest ega meil midagi muud nii enam-vähem ajaga kaasas käivat ning katsetuslikkusest hoolimata suure masse niitva potentsiaaliga vastu panna polegi. Suur osa sellest, mis lihtinimesel nakatumiseks vaja – head meloodiad, üledramatiseeritud breigid, mugavalt piiritletud eksperimentaalsus –, on “Insert Title’is” igal juhul olemas.