Julian Casablancas “Phrazes for the Young”
Lugedes möödunud nädalal uudist, et The Strokes ajas end taas kokku ja alustas uue plaadi salvestamisega, kohmetusin hetkeks, et see uus plaat on The Strokesile juba neljas?!? Tõepoolest. Ongi. Pärast joovastusega vastu võetud esikplaati “Is This It”, salvestasid New Yorgi noorukid veel kaks, aga bändi jüngritest muusikaajakirjanike ponnistustest hoolimata ei ole need kuuldavasse muusikalukku helisema jäänud. The Strokes, olles ise käivitanud 00ndate haipmasinavärgi, kus bändi debüütplaat kiidetakse taevasse enne, kui bänd stuudiosse jõudis, mattus ohtra optimistliku mulina alla ja lämbus. Kõige labasemal põhjusel: nende järgmised plaadid ei olnud esimesel korral seatud tulemusest tuntavalt paremad ega astunud uusi tõsiseltvõetavaid ja jälgi avardavaid samme.
The Strokesi laulja ja põhiline lugude autor Casablancas on viisikust eelviimane, kes sooloteoseni jõudis, ning just “Phrazes for the Young” võinuks olla The Strokesi teine plaadike. (Või vähemasti järjekorras kolmas, kui esimene soolo-Strokesidest, kitarrist Albert Hammond Jr-i “Yours to Keep” oli ikka nii hea kui mälu selgitada püüab). “Phrazes of the Youngi” kaheksa lugu on äravahetamiseni strõukslikud, aga tublisti vabamad ja lendlevamad. Juliani sulg tuiskab krambitult. Lodevalt ja tantsuhimuliselt.Lõbusamaks teevad siinse lõnguse poprocki jällegi ümmarguseks voolitud süntesaatorid, mille kõla tundub pärinevat ühtpidi süntesaatorite esimesest hiilgeajast (70ndate lõpp, Jarre ja progeheerosed) ning samas videomängude esimesest põlvkonnast (80ndad). Hakka või tahtma, et Julianil õnnestuks taoline mängurõõm sinna neljanda plaadi sessioonidele kaasa viia. 8
