Julmus on haarav, kuid söevingu ninna ei saa
Selline. Pildil jookseb tegevus I maailmasõja järgsel ajal, Birminghami töölisklassi slummides. Ja kui selle neelab kuidagi alla, et sarja tunnuslauluna algus- ja lõputiitrite all tröötsutab Nick Cave & The Bad Seeds, siis kuulda stseenide taustaks tänapäeva muusikat – White Stripes, Arctic Monkeys, PJ Harvey, The Kills, Radiohead ja nii mööda New Musical Expressi lemmikute nimekirja edasi – on tõeliselt häiriv. Lööb aegruumi nihkesse. Disainiaps, millega sarjatootjad näivad sihikindlalt rahul olevat ning mis ei paista ka sarja menu publiku ja kriitikute seas vähendavat. Aga mina, selle asemel, et tunda kivisöe kirbet lõhna, saan alati The Black Keysi kuuldes meeldetuletuse, et tegu on pelga meelelahutusega, ja kogu sisseelamine on nullitud.