Jumalate enesetapp

Hiljutises Areenis kiidab Juhan Ulfsak, kuidas Kristian Smedsi etenduses “Mental Finland” tapetakse võõrtööjõudu ja luuakse natsipäkapiku kujundeid. Meie staarnäitleja näib end tundvat märtrina, kes kunstniku võõrandamatu eneseavaldamisõiguse eest võitleb. Paraku pole tal vähimatki ettekujutust sellest, mis tunne oleks elada teadmisega, et nii Eestis kui Soomes on fanaatikul temale mõeldud kuul juba mausrisse tõmmatud. Päriselt, mitte piltlikult.

Kas meie vasakpoolitsev staar oleks sama laia irvega laval ka siis, kui tema ainus šanss ellu jääda oleks ööpäevane ihukaitse? Aga tema õnneks on vastikus Soomes ja Eestis sõna- ning väljendusvabadus üleüldiselt aktsepteeritud.

Seevastu Euroopa liberaalseimas riigis Hollandis on fanaatikute sihtmärgiks iga aktiivsem ühiskonnategelane, kes söandanud kritiseerida islamit või väljendada rahvuslikke vaateid. Homost Pim Fortuyni tappis hullunud loomaõiguslane, Theo Van Goghi mõrvas moslemiradikaal. Islamist kriitilise filmi teinud Geert Wilders, kes hiljuti sai moslemite mässuähvarduste tõttu sissesõidukeelu Inglismaale, ja usku vahetanud eksmoslemist naisõiguslane Ayaan Hirsi Ali on ellujäämiseks ööpäevase politseivalve all.

Kustumatu enesepõlgus ja -vihkamine, millega Lääne kultuurieliit on tegelenud alates ­Jean-Paul Sartre’ist (“eurooplase mahalaskmine on kaks lindu ühe hoobiga, tapad rõhuja ja rõhutava samaaegselt”) ja Susan Sontagist (“valge rass on ühiskonna vähk”), on tekitanud olukorra, kus islami kritiseerimine toob kaasa meeletu kisa ja tapmisähvardused (vt Taani karikatuuride juhtum). Kristlust, valget rassi ja Läänt tervikuna võib aga sõimata ja mõnitada ükskõik kui jõhkralt, mingit reaktsiooni ei järgne. Pärast 9/11 lasid londonlased alandlikult toimuda demonstratsioonidel bin Ladeni toetuseks, kus ähvardati “Europe your 9/11 will come”, ja 2005 saigi London oma terrorilaksu kätte. Üksainus kuritegu, kus põliselanik peksab immigranti, toob kaasa ülemaailmse meediakisa. Seevastu sada kuritegu, kus immigrandid ründavad põliselanikke, vaikitakse maha. Ja vastava paragrahvi järgi neid ei kvalifitseeritagi.

Sest rassistlik saab olla ju ainult valge, mitte mingil juhul moslem ega tumedanahaline.

Kõik pole muidugi ainult meedias ja intellektuaalides kinni. Euroopa põlisrahvused on ise loobunud sünnitamast – ka Eestis kinnitab Mele Pesti, et vääramatute inimõiguste seas võiks olla üks, mis lubab igal inimesel otsustada, kas ta tahab järglasi. Paha lugu, sest tulevases Euraabia Sultanaadis šariaadiseaduste järgi ei naudiks ta enam eriti mingeid õiguseid.

Kui konfliktipiirkonnast (Iraak, Kosovo, Somaalia) tuleb Euroopasse immigrant, saab ta siin asüüli ning abiraha, töölkäimist ei nõuta. Kui kõik kandikul kätte tuuakse, siis hakkab igaüks eeldama, et kandikud peavad olema järjest suuremad ja külluslikumad. Kui pole – rassistlik diskrimineerimine! Pole ime, miks Rootsis, Euroopa hoolitsevaima pagulaspoliitikaga maal on täiesti levinud immigrantide rõõmus ja agressiivne terror põliselanike kallal. “Meile meeldib rootslasi peksta,” räägivad Malmös Rosenborgi linnajao mosleminoored ajalehtedele avalikult.

“Nad on nii arad, annavad meile kõik oma asjad.” Külalised elavad edasi nagu kodumaal, tugevama õigusega.

Juba Solženitsõn kirjutas “Gulagi arhipelaagis”, kuidas paar üksikut blatn oid said NSVL vangilaagrites võimu viiekümne poliitvangi üle. Sest mitte ükski poliitvang ei olnud nõus vajaduse korral elu ja surma peale blatnoiga võitlema, isegi mitte kambas. Pealegi oli teada, et poliitvangid mõistetakse igas kakluses alati süüdi ja pannakse kartsa. Täpselt nagu praegu lüüakse Lääne- Euroopas iga rahvuslane meedias risti kui nats. Ka Eesti on arenemas sinnapoole, Mart Laari juba sõimatakse igas teises vasakpoolses artiklis vihjamisi fašistiks.

Euroopa sotsialistide ja islamistide liidus näevad viimased esimesi kui kasulikke idioote. Kuidas saabki teisiti näha tegelasi, kes ühest küljest toetavad aktiivselt naiste ja homode õigusi ning püüavad samas saada võimalikult palju õigusi agressiivsetele islamistidele, kes esimesel võimalusel need õigused vägivaldselt likvideerivad. Ei saa öelda, et islam hävitaks Euroopat. Euroopa hävitab ennast ise. See on enese eutanaasia, väsimus elust.

Mis on lahendus – ma ei tea. Lääne-Euroopa suhtes puudub mul ausalt öeldes igasugune optimism. Inglismaal anti juba šariaadikohtule ametlikud õigused moslemite tsiviilasjade lahendamiseks, mitmes Euroopa riigis on teatud linnaosad juba autonoomsed kalifaadid, kuhu politsei, tuletõrje ega kiirabi ei julge oma jalga tõsta. Ja fakt on see, et taandareng aina kiireneb. Immigrandid ei võta üle kohalike kombeid, nagu USAs vähemalt mingil määral võetakse. Vastupidi, Euroopa metropolide tänavad on muutumas Kolmandaks Maailmaks.

Rootsis on vägistamiste arv plahvatuslikult kasvanud ja kuigi meedia sellest vaikib, teavad ohvrid üsna hästi, mis kultuuriruumist kurjategijad pärinevad. Nii Londoni kui Pariisi linnaosades on sunnitud noored valged tüdrukud katma oma nägusid, et mitte rünnakute osaliseks saada. Brüsselis on üle 50 protsendi sündinutest moslemipäraste eesnimedega.

Immigrantide hulgas pole feministe, kes emotsionaalselt õhkaksid, kuidas paha riik vägivaldselt emadust peale surub. Meid ootab ees jumalate surm. Kaovad rahvad, kes heas või halvas usus lõid moodsa maailma.

Võib- olla ongi see kõik ajalooratta paratamatu ringkäik, uue tumeda aja saabumine, nagu hävines dekadentlik Rooma impeerium. Konservatiiv Mark Steyn ütleb looduskaitsjate üle muiates: “Kui sa oled kivi või puu, elad sa aastal 2029 üpris lahedalt. Need on rootslased, itaallased ja teised Euroopa põlisrahvused, kes seisavad silmitsi hävingu ja oma areaali kadumisega.” Eks näis, kas sama juhtub eestlastega.