C. G. Jung. “Inimene ja tema sümbolid”. Inglise keelest Pille Varmann, Raul Kilgas, Ivar Männamaa. Eesti C. G. Jungi Analüütilise Psühholoogia Selts. Tallinn, 2005. 416 lk.

C. G. Jung. “Mina ja alateadvus”. Saksa keelest tõlkinud Merike Steinert. Ilo. Tallinn, 2005. 200 lk.

Teose “Inimene ja tema sümbolid” sissejuhatuses on kirjas ka teose saamislugu. Ühe kirjastuse tegevdirektor juhtus nägema Carl Gustav Jungi teleintervjuud ja tundis kahjutunnet, et “kui Freudi seisukohti tunneb kogu läänemaailma haritud lugejaskond, pole Jungil õnnestunud jõuda laiema publikuni ja tema töid on alati peetud tavalugejale liialt keeruliseks.” Tema olevatki andnud tõuke koostada koguteos, mis tutvustaks Jungi ideid “inimesele tänavalt”, st oleks arusaadav ka “keskmisele lugejale” ja viiks Jungi ideed massideni. Ei tasu kahelda kirjastaja õilsuses, kuid samas on see näide ka sellest, et intellektuaalses sfääris kehtib sama, mis turunduses – ideede (toodete) võitlus ehk võitlus koha eest inimeste peades. Turunduses nimetatakse seda teatavasti ka positsioneerimiseks.

Parim positsioon on muidugi liidri oma ja kõige lihtsam viis saada liidriks on tulla mingi ideega “turule” (inimeste peadesse) esimesena. Oma positsiooni saavutamiseks peavad järgnevad tulijad alati arvestama liidriga, end temaga nii või teisiti suhestama. Nii pidi ka Jung oma õpetust rajades suhestuma psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freudiga ja see suhestumine pidi paratamatult algama psühhoanalüüsi kesksete mõistete ja kontseptsioonide – eelkõige siis “alateadvuse”, selle olemuse ja tähenduse – ümbermõtestamisest. Nii loemegi juba eelmainitud teose eessõnast, et “Jungi suurim panus psühholoogiaalasesse mõtlemisse on seotud alateadvuse mõistega, mis (erinevalt alateadvusest Freudi järgi) ei ole hoopiski mingi teadvusest väljatõrjutud tungide kolikamber”. Ja teose “Mina ja alateadvus” esimest peatükki alustab Jung sellest, et eristab oma “kollektiivse alateadvuse” Freudi “individuaalsest alateadvusest”: “alateadvuses ei sisaldu mitte ainult individuaalne, vaid ka mitteindividuaalne ehk päritud kategooriate ehk arhetüüpide kujul esinev materjal.”

Mõistagi on hilisemal tulijal alati raskem, number üks võib jääda teda alatiseks kummitama (kõik mäletavad esimest armumist, kuid kes mäletaks teist jne). Positsioneerimise gurud Al Ries ja Jack Trout on sel puhul soovitanud “konkurendi ümberpositsioneerimist” – tema kontseptsiooni (toote või teenuse) aktiivset õõnestamist, kohalt kangutamist. Jungist saigi üks Freudi suurimaid kangutajaid ja tollases ajaloolises kontekstis omandas see kangutamine mitte ainult intellektuaalse, vaid ka rassilise (või rahvusliku) ja poliitilise varjundi. Teatavat ettenägelikkust ilmutas juba Freud ise, kui tahtis Jungist teha endale “kroonprintsi” – üheks põhjuseks on siin peetud Freudi kartust, et psühhoanalüüsi võidakse hakata pidama “juudi rahvuslikuks afääriks” ja seepärast oleks sveitšlasest Jung olnud heaks kaitsekilbiks võimalike (antisemiitlike) rünnakute suhtes. Näiteks kui Freud manitses Karl Abrahami Jungisse leplikumalt suhtuma, siis kõlas see peaaegu nii, nagu üks täiskasvanu manitseb teist täiskasvanut lapsesse mõistvamalt suhtuma (à la “Sa oled ju juut, sa peaksid targem olema”).

Niisiis – Viinis Freudiga liitunud juudi rahvusest psühhoanalüütikutele (“kamp mustlastest degenerante”, nagu Jung ütles) oleksid värsket verd pidanud lisama “puhtad” ja “veatud” aarialased. Kuid nii ei läinud, nagu Freud plaaninud oli.

Kui 1934. aastal toimus Berliini ooperimaja ees suur rahvalik lõkkepidu ja juubelduste saatel pilluti tulle Freudi teoseid (“suguelu ülerõhutamise vastu ja inimhinge õilistamiseks”), kirjutas Jung samal aastal ilmunud “Mina ja alateadvuse” teises trükis: “On andestamatu eksitus pidada juudi psühholoogia uurimistulemusi üldkehtivaiks! Kellelgi ei tuleks ju pähe hiina või india psühholoogiat meile kohustuslikuks pidada.” Veel rõhutas ta, et ei tohi “võõraste rasside vaimu in globo meie mentaliteediga samastada” ja asetas retooriliselt lootuse natsidele: “Kas see võimas nähtus, mida me nimetame natsionaalsotsialismiks ja mida kogu maailm imestaval pilgul vaatab, on pannud neid meelt muutma?”. Jung positsioneeris seega ümber mitte ainult Freudi “alateadvuse”, vaid ka kogu Freudist lähtuva käsituse “inimhingest” – see oli juudilik ja järelikult kõlbmatu. Jungist sai natside kontrolli all oleva Saksa Psühhoteraapiaseltsi president ja ta jäi selleks kuni 1940. aastani.

Siiski ei tasu Jungi kohe antisemiidiks tembeldada. Ja tema suhe “juudiliku” mõttemaailmaga polnud sugugi lihtne ja ühene – eriti, kui pidada silmas tema õpetuse “põhialuseid”.

Oma autobiograafias (“Mälestused, unenäod, mõtted”) on Jung tunnistanud alkeemia murrangulist mõju iseendale: “alles alkeemia kaudu selgusid mulle ajaloolised põhialused, mille puudmist ma olin seniajani kahetsenud. (…) Alkeemikute kogemused olid teatud mõttes minu kogemused, ja nende maailm oli teatud mõttes minu maailm.” Ja teoses “Inimene ja tema sümbolid” on selgelt kirjas: “Minu töös uue psühholoogiasuuna rajajana oli alkeemia põhimõtete taasavastamisel tähtis osa”. Jungi ongi põhimõtteliselt peetud 20. sajandi alkeemikuks, kuid on tõsiasi, et 16. ja 17. sajandi alkeemikute tekstid, mida Jung luges ja millele viitas, olid sügavalt kabalistlikud – niisiis, tema tegelemine alkeemiaga oli (varjatult) tegelemine kabalistlike, st juudi müstikast pärinevate sümbolitega. Muidugi pole ime, et 30ndate aastate Saksamaal eiras Jung – teadlikult või ebateadlikult – mõju, mis judaismil (kabalal) oli alkeemiale ja seetõttu ka tema enda mõtlemisele.

Kuid taga targemaks! Jungil oli ka isiklik “kabalistlik” kogemus. Kui ta 1944 aastal viibis pärast südamerabandust surmalähedases seisundis, nägi ta terve rea müstilistest kabalistlikest motiividest kubisevaid nägemusi ja koges “igavest õndsust”: “Kõik minu ümber tundus nõiduslik. Samal ajal soojendas mu põetajanna mulle toitu (…). Mingi aja vältel näis mulle, et tema – vana juuditar – on palju vanem, kui ta tegelikult on, ja et ta valmistab mulle rituaalseid koššertoite. (…) Ma ise olin – nii mulle igatahes tundus – pardes rimmonimis, granaatõunaaias, ja seal leidis aset ka Tiferethi pulm Malcuthiga. Või olin ma rabi Simon ben Jochai, kelle pulma sealpoolsuses just peeti. See oli müstiline pulm, nagu kabalistid olid kujutanud. Ma ei suuda kirjeldada, kui imepärane see oli”.

Nagu näha, oli imepärase nägemuse põhimotiiviks meheliku ja naiseliku printsiibi ühinemine (seda on müstiliselt kogetud nii surematuse kui ka isikliku individuatsiooni ja lunastuse allikana). Kuid veel – kas ei viita samastumine rabi Simon ben Jochaiga (keda on traditsiooniliselt peetud Toora kommentaare kätkeva Zohari loojaks), et õndsuseni küündis Jung alles siis, kui oli vähemalt meeltesegaduse ajal suutnud hetkeks okupeerida juudi positsiooni?

Igal juhul näivad nood Jungi müstilised visioonid kinnitavat ka tema enda sõnu unenägude funktsiooni kohta: “unenägude funktsioon näib olevat kompenseerida teadvuse puudujääke ja moonutusi”. Niisiis samastumine juudiga kui tõrje võimas kompensatsioon või laiemalt – kui teatav lunastus, patukahetsus, lepitus?

Šveitši psühhiaater Carl Gustav Jung sündis 1875. aastal pastori perekonnas. Baseli Ülikoolis meditsiini õppides valis kuulsa neuroloogi Krafft-Ebingi mõjul erialaks psühhiaatria. Enne erapraksisele pühendumist töötas 1909 aastani Zürichis Burghöltzli psühhiaatriakliinikus.

Esimesel kohtumisel Sigmund Freudiga 1907. aastal olevat nad 13 tundi ühtejutti juttu ajanud. Kuid suurvaimude suhe hakkas jahenema juba ühise Ameerika-reisi ajal 1909. aastal. Nende lõplikust lahkulöömisest 1912. aastal – sel aastal ilmutas Jung oma esimese põhiteose libiido sümbolitest –  sai üks kuulsamaid lõhenemisi psühhoanalüüsi ajaloos. Järmised kuus aastat veetis Jung vaimse kokkuvarisemise piiril.

Kriisist väljudes pani ta aluse analüütilisele psühholoogiale. Tuntud on tema isiksuste jaotamine introvertideks ja ekstravertideks. Tema kuulsaimad mõisted (“kollektiivne alateadvus”, “arhetüüp”, “Persona”, “Anima”, “Vari” ja “Ise”) on mõjutanud mitte ainult psühholoogiat, vaid ka filosoofiat ja kirjandust. Meil on temast huvitunud Mati Unt, Vaino Vahing, Evald Hermaküla jt. Huvi tõttu parapsühholoogia, okultismi, Ida ja Lääne religioonide ja mütoloogiate vastu on Jung inspireerinud ka New Age`i-liikumisi.

Suri 1961. aastal, olles saavutanud täieliku individuatsiooni (vaimse terviklikkuse) seisundi.