Läbi aegade on mulle Jüri Ehlvesti kirjutatu sümpatiseerinud. Sest sel kirjanikul on, mida öelda, ja ta teeb seda omapäraselt. Ütleme nii, et huvitavalt. Ehlvesti teosed teeb huvitavaks oskus siduda detailselt kujutatud argielu miskise tumeda müstikaga ehk fataalsusega, igatahes karmide ja vääramatute (all)hoovustega. Kulgemine käib tihti psühhedeeliliselt. Ehlvest on kohati naljakas, kohati aga nii halastamatu, et võtab südame alt külmaks.

Ehlvest on kriitiline, kuid mitte niivõrd ühiskonna, vaid pigem üksikisikute käitumiste suhtes. Talle meeldib kritiseerida inimkäitumist, asetades oma tegelased pehmelt öeldes kummalistesse olukordadesse, kuid enamjaolt osutuvad need olukorrad ikka miskitpidi arhetüüpseteks. Seetõttu paneb Ehlvest piltlikult öeldes lugejale puuga pähe. Näiteks vastse raamatu peategelasele, metsavarguste alal tegutsenud Ürgar Helbele kukub pähe käbi! Ja ta muutub sellest. See raamat võib muuta ka sind, kallis lugeja.