Küllalt on iseseisvuse algaastail alustanud tegijaid, kes on praeguseks jäänud loksuma mugavasse tunnustusse, olles oma kolmekümne-midagi-vanusele vaatamata “vanad tegijad”, tehes ühetaoliselt hästi sisseharjutatud asja.

Jüri oli kõike muud kui etableerunud. Kui talle tundus, et üks keskkond ja tegevus hakkab tema jaoks ammenduma, hüppas ta tundmatusse. Aastaid tegutses ta Eesti Päevalehes, kujundades väljaande avalikku nägu, tema käe all sündisid ka raamatusarjad “Eesti lugu” ja “Romaaniklassika”. Rahutu hingena aga sukeldus Jüri reklaami, alale, kus toimivad hoopis teised reeglid, ülesanded ja tempo. Töötanud mõnda aega agentuuris Creatum, leidis ta end hiljuti Vatson Vundermani pulbitsevas seltskonnas – ja sulandus sellesse momentaanselt.

Jüris said kokku kaks pealtnäha vastandlikku omadust – ühest küljest põhjalikkus ja korrektsus ning teisalt eksperimenteerimis- ja mängulust. Kui Madis Ots, Vatsoni loovjuht, päris Jüri kahe tätoveeringu kohta, siis tähistas üks just nimelt süsteemsust ja teine loovust ja eklektikat. Jüri töölaud oli loomeinimese jaoks kohatult korras, kavandid viimseni viimistletud – ning tema tööd samas üllatavad ja mittestandardsed, sugugi mitte “korralikud”. Mullustel ADC*Estonia disainiauhindadel noppis Jüri nii hõbe- kui kuldklotsi oma hoonegraafikaga Pärnu Kutsehariduskeskusele. See ei lahendanud vaid elementaarset infovajadust, vaid aitas teha kogu majast inspireeriva ja sõbraliku õpikeskkonna.

Sõbralikkus ja soojus iseloomustasid Jüri ka inimesena. Ta oli muhe vestluskaaslane, suurepärane sparringupartner ideedepildumisel. Oskus panustada vestlusesse, asendamatu omadus loomingulises meeskonnatöös, oli tema puhul loomulik. Ta võis lobiseda maast ja ilmast ning näis muretu – vääramatu kohusetunne ei tähendanud tema puhul sugugi kuivikuks olemist. Jüri rõõm võidetud auhindade üle oli lapselikult siiras – sellist vahetut olekut ei kohta temavanuste tipp-proffide hulgas just tihti.

Raamatukujundamise pisik ei jätnud Jüri rahule ka turundusdisaini tegemise kõrvalt. Vastupidi, Jüri laiendas oma ampluaad ning seadis sisse soojad suhted mitme kirjastusega. Ta püüdis iga uue raamatuga midagi uut luua, ennast mitte korrata ja katsetas uusi võimalusi. Tema eriline lemmik oli Bulgakovi “Meister ja Margarita”, mänguline kujundus, mida kirjastuse Varrak peakunstnik Mari Kaljuste peab möödunud aasta üheks silmapaistvamaks raamatukujunduseks. Ka siin vallas oli Jüril põhjust, säde silmis, auhindade järel käia – 2010. aasta 25 kaunima raamatu hulgas oli tema kujundatud Tänapäeva kirjastuse “Punane sari”.

Nii mõjubki sellise elurõõmust pakatava, pidevalt enese taasleiutamisega tegelenud asjatundja traagiline hukkumine autoõnnetuses kuidagi kohatult. Jüri, Eesti disainimaastik on ilma Sinuta igavam.


Valik Jüri Jegorovi töödest