Meeldiv lihtne värsiraamat, räägib armastusest ja peamiselt Tartu naistest, viinast ja spliinist. On kerget kenitlemist, läbi lillede ja lilledega ütlemisi, on libastumist aga ka ilusamaid hetki. Jätab kergelt kodukootud mulje, neid luuletusi kirjutab provintsiprouale diletandist uduprints, kelle maalähedasi karedaid käsi niplispitsist kindad päriselt varjata ei suuda ning kelle parfümeeritud hingeõhus on tunda sõnnikust järelmaitset. Riimid on jämedakoelised, kuid tekstides esineb ka peenemaid kreatuure. Kokkuvõttes päris kenasti küütlev mosaiik, mis võiks olla iseäranis meeltmööda elurõõmsatele vanaprouadele.